Joyce Carol Oates, Me olime Mulvaney'd, 2005 Varrak

Tuntud USA kirjaniku National Book Awardi saanud raamat. Romaanis kirjeldatakse pealtnäha üliõnnelikku perekonda. Nad elavad kõik koos High Pointi farmis, New Yorki osariigis, kus nad on kohalikus kogukonnas austatud ja armastatud. 1976. aasta valentinipäeval aga juhtub midagi. Pere ilusa kuueteistkümneaastase tütre Mariannega toimunud intsident vaikitakse linnakeses maha ja sellest ei räägita kunagi ka perekonnas. Juhtunu ja eelkõige vaikimise mõju puudutab kõiki pereliikmeid. Aastaid hiljem jutustab perepoeg Judd loo, kuidas nende perekond lagunes ja kuidas nad lõpuks taas mingi ühtekuuluvustunde leidsid. Sari: 20. Sajandi Klassika Originaali pealkiri: We were the Mulvaneys. Eesti keeles Märksõnad: ameerika ilukirjandus romaanid perekonnaromaanid --------------------------------------- Arvustus meie kirjandusblogist: Arvustus Joyce Carol Oatesi romaanile „Me olime Mulvaney’d” Nässu läinud American dream Joyce Carol Oates on üks äärmiselt populaarne ja viljakas USA kirjanik – ta on avaldanud üle 70 teose, mille hulgas on romaane, luulekogusid, näidendeid, novelle, esseistikat ja kriitikat – ta tunneb end mugavalt igas žanris, mis on võib-olla üks täiusliku kirjaniku omadustest. Ja tema võime eest kirjutada võrdselt head proosat, poeesiat, draamat ja kriitikat, on ta saanud ka palju (väga palju!) erinevaid prestiižikaid kirjanduspreemiaid. Eesti keeles on ilmunud üksnes kaks raamatut: novellikogu „Neli suve” ja minu arvustatav romaan „Me olime Mulvaney’d”. Minu esimesed põgusad mõtted selle teose ja kirjaniku kohta tekkisid juba raamatukogus seda korralikku telliskivi (576 lk) natuke sirvides. Ma mõtlesin, kui hea kvaliteediga see ikka olla saab, kirjanik on kirjutanud 70 raamatut 25 aasta jooksul, näis ilmne, et tegemist on rohkem kvantiteedile kui kvaliteedile suunitletud kirjanikuga. Samas jälle vaatan, hmm, kirjastus Varraku 20.sajandi klaasika (üks raamatusarju, mida ma ehk isegi liiga pimesi usaldan), järelikult täielik mõttetus ei tohiks nagu olla. Mõtlesin, järelikult on tegemist naisjutuvestjaga, kellel sulg ja fantaasiaa tõesti kergelt lendab. Nii ma selle raamatu oma vastakate emotsioonidega koju tõin. Ja vastakad emotsioonid oli

Raamatu autoriks on Joyce Carol Oates kasutatud raamatud pealkirjaga Me olime Mulvaney'd on raamat kirjastuselt Varrak aastast 2005

mille on kirjutanud Joyce Carol Oates antud 2005 aasta raamat Me olime Mulvaney'd on Joyce Carol Oates oluline teos, kasutatud raamatute hulgas. Siin saad osta uusi ja kasutatud raamatuid veebipoest vanaraamat.ee vaata ka uute ja vanade raamatute nimistut Joyce Carol Oates, Me olime Mulvaney'd vanaraamat.ee raamatupood Joyce Carol Oates, Me olime Mulvaney'd
vaata plaate reklaam
Raamatu otsing
raamatRaamat "Me olime Mulvaney'd",
teema: Ilukirjandus: väliskirjandus

Me olime Mulvaney'd
Pealkiri: Me olime Mulvaney'd
Autor(id): Joyce Carol Oates
Kujundaja: Mari Kaljuste

Kirjastus: Varrak
Linn: Tallinn
Aasta: 2005
Originaalkeel: inglise keel
Tõlkija: Riina Jesmin
ISBN: 9985-3-0997-9
Lehekülgi: 576
Sari: 20. Sajandi Klassika


Seisukord: kasutatud raamat, normaalses seisukorras
Mõõdud: 150 × 220 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega


Sisu:
Tuntud USA kirjaniku National Book Awardi saanud raamat.
Romaanis kirjeldatakse pealtnäha üliõnnelikku perekonda. Nad elavad kõik koos High Pointi farmis, New Yorki osariigis, kus nad on kohalikus kogukonnas austatud ja armastatud. 1976. aasta valentinipäeval aga juhtub midagi. Pere ilusa kuueteistkümneaastase tütre Mariannega toimunud intsident vaikitakse linnakeses maha ja sellest ei räägita kunagi ka perekonnas. Juhtunu ja eelkõige vaikimise mõju puudutab kõiki pereliikmeid.
Aastaid hiljem jutustab perepoeg Judd loo, kuidas nende perekond lagunes ja kuidas nad lõpuks taas mingi ühtekuuluvustunde leidsid.

Sari: 20. Sajandi Klassika

Originaali pealkiri: We were the Mulvaneys. Eesti keeles

Märksõnad:
ameerika
ilukirjandus
romaanid
perekonnaromaanid


---------------------------------------
Arvustus meie kirjandusblogist:

Arvustus Joyce Carol Oatesi romaanile „Me olime Mulvaney’d”

Nässu läinud American dream

Joyce Carol Oates on üks äärmiselt populaarne ja viljakas USA kirjanik – ta on avaldanud üle 70 teose, mille hulgas on romaane, luulekogusid, näidendeid, novelle, esseistikat ja kriitikat – ta tunneb end mugavalt igas žanris, mis on võib-olla üks täiusliku kirjaniku omadustest. Ja tema võime eest kirjutada võrdselt head proosat, poeesiat, draamat ja kriitikat, on ta saanud ka palju (väga palju!) erinevaid prestiižikaid kirjanduspreemiaid. Eesti keeles on ilmunud üksnes kaks raamatut: novellikogu „Neli suve” ja minu arvustatav romaan „Me olime Mulvaney’d”.

Minu esimesed põgusad mõtted selle teose ja kirjaniku kohta tekkisid juba raamatukogus seda korralikku telliskivi (576 lk) natuke sirvides. Ma mõtlesin, kui hea kvaliteediga see ikka olla saab, kirjanik on kirjutanud 70 raamatut 25 aasta jooksul, näis ilmne, et tegemist on rohkem kvantiteedile kui kvaliteedile suunitletud kirjanikuga. Samas jälle vaatan, hmm, kirjastus Varraku 20.sajandi klaasika (üks raamatusarju, mida ma ehk isegi liiga pimesi usaldan), järelikult täielik mõttetus ei tohiks nagu olla. Mõtlesin, järelikult on tegemist naisjutuvestjaga, kellel sulg ja fantaasiaa tõesti kergelt lendab. Nii ma selle raamatu oma vastakate emotsioonidega koju tõin. Ja vastakad emotsioonid olid ka eile õhtul, kui romaani lugemise lõpetasin, kuid enam mitte nii üldistavad. Vastakad emotsioonid, mille tekitas perekond Mulvaney’de lugu.

Elas kord imelisel Ameerikamaal üks päris tavaline õnnelik armastav keskpäraselt jõukas kogukonnas respekteeritud perekond. Nad elasid maalises orus lavendlilillas talus, kus oli palju kasse ja koeri ja lambaid ja hobuseid, ja ka palju lapsi. Ema ja isa, Corianne ja Michael Seenior, olid endiselt armunud, nende armastusest olid sündinud lapsed, toredad ja targad ja ilusad lapsed – pojad Michael „Muul” Juunior ja Patrick hüüdnimega Näpits, tütar Marianne ehk Nöpsik ja pesamuna Judd, keda kutsuti ka kui Lohuke või Uitaja. Kõik näib paarikümne esimese lehekülje põhjal liigagi täiuslik. Jaja, nii need asjad siiski ei jää. Tütar Marianne vägistatakse, mis on perekonna totaalse lagunemise avapauk. Perekonnaliikmed võõranduvad üksteisest, maailmast, maksavad kätte, nõuavad õiglust, palvetavad, kuid midagi ei anna enam päästa, ja ohver (kes suhtub endasse kui süüdlasesse) saadetakse elama kuskile Corianne’i lastetu nõo juurde. Edasine tekst kirjeldab psühholoogilise täpsusega, tõesti väga usutavalt, kuidas iga Mulvaney asjaga hakkama sai (kui sai), kuidas reageeris, kuidas „see” (perekonnas ei öeldud kunagi „vägistamine”, alati midagi eufemistlikku nagu „ärakasutamine”, ja minu isiklik lemmik – „see”) mõjutas tema haridusteed, inimsuhteid, mõttemaailma, isikut üldse.

Minu jaoks oli hämmastavaim, kui usutavad ja tõelised Oatesi karakterid olid, mis nad mõtlesid, ütlesid, tundsid, kõik tundus täpselt see, mida nendelt fiktiivsetelt inimestelt oodata võiks. Samas ei olnud miski etteaimatav. Mulvaney’d olid nagu reaalsed inimesed, nii keerulised, nii erilised, et ei saagi ennustada, mis sealt tuleb, aga kui tuleb, siis näib see ainuvõimalik. Mitte moraalses vms mõttes, pigem nagu „ma poleks selle peale tulnudki, kuid kui nüüd mõelda, siis see on usutavaim”. Perekond Mulvaney oli psühholoogiliselt realistlik. Kõikide karakterite arengus oli näha eelmiste arenguetappide mõju, täpselt parajas koguses, et mitte muuta neid üldistatud klišeedeks, sest päris inimene pole mitte kunagi klišee (kui siis ainult näiliselt). Seetõttu ilmselt polegi autor kasutanud palju epiteete ja ilutsemist – sest ta teab, et inimese arengus on kõik võrdsel kohal, millegi rõhutamine oleks eksitamine. Muidugi on olulisemad ja tähtsamad sündmused, aga see ei loe, lõpptulemus – küps väljakujunenud inimene – on kõige kogetu, mõeldu ja tunnetatu combo, võrdselt. Pea 600 lehekülge pole kokku saadud tohutute lisandsõnade ja muu sellisega, vaid inimeste eludega. Kõike on täpselt parajalt. Ja lugeja saab päris korraliku lugemisnaudingu, ta justkui aimab, mis on tulemas, aga ei oska täpselt öelda mis, ta ei pea ekslema „sinkjas taevas” või „rõhuvas vaikuses”, ta vaatab kuidas need sõnadest tehtud usutavad inimesed elavad raamatulehtedel oma elu (õigesti või valesti, pole oluline) ja see näib väga tõenäoline ja usutav, kohe nii väga, et mul tekkis küsimus, kas see üldse ongi oma olemuselt kirjandus. Kirjandus on kunst. Kunst on kunstlik. Võib-olla on see psühhoanalüüs literatuurse loo ja väljamõeldud inimeste lisandiga. Umbes nagu Caesari salat sinihallitusjuustuga – viimane pole klassikaline Caeseri salatis, on lisand. Aga väga maitsev sellegipoolest. Poeg Patrick oli mu lemmiktegelane, huvitus bioloogiast ja keemiast ja kord pani ta mikroskoobiga suurendatud koera ila foto Mulvaney’de külmkapile ja kõik kiitsid mitu nädalat, kui kaunis ja sümeetriline see on.. kuni ta salakavalalt tunnistas, et see on lihtsalt koera ila. Kirjutasin sellest, sest see on hea näide, kuidas miski saab omada omadusi, mis pole talle ehk kõige loomulikumad, kuid siiski toimida ka millegi muuna. Koera ila suurendus kui fotokunstiteos, mitme inimese psühholoogiline analüüs kui kirjandusteos.

Ma ei tea, kas „Me olime Mulvaney’d” oli tahtlikult kristlusekriitilne. Marianne kuritarvitamise eest õigluse jalule seadmine jäi suuresti tegemata ohvri äärmisele vagadusele. See naiivne inimkonna headusse uskuv issanda lambuke peab ennast osaliselt juhtunus vastutavaks -– ta poleks pidanud seda imeliku maitsega kokteili Kruvikeeraja vastu võtma, ta ei saa kohtus tunnistada, sest ta ei mäleta, järelikult võib ta valetada, valetada on patt, keera teine põsk ette. Pereema Corianne korrutab tüütuseni, kuidas perekonnal pole muud teha, kui palvetada (Üks tüüpilisemaid laused temalt on näiteks: „..Me võime palvetada, ainult seda me saamegi teha!”). Samas näib mulle, et nende igapühapäevane kirikus käimine, et kõik Mulvaney’d omavad oma päris isiklikku piiblit, tegelevad heategevusega, on tegelikult poos. Üks American dream-elustiili vajalikke komponente. Kristlus eeldab õiglust ja see tekitab paradoksi, kus õiglust jalule ei seata. Aga võib-olla ei tahtnud Joyce Carol Oates üldse seda öelda, ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks nii mõelda. See tõestab taaskord, et kirjandusteos ei ole üksnes kirjaniku looming, see on flirtiv tants lugeja ja kirjaniku vahel. Kõik, kes loevad, on ka loojad. Endale. Nad loovad endale kujutluspildid, ennustused, loevad suurema tähelepanuga enda jaoks intrigeerivamaid ridu. Iga romaan on kahe inimese koostöö, kirjaniku ja lugeja.

Arvan, et üldiselt üritab Oates lugejale öelda, kui näiline, eksitav on mulje. Mulvaney’d tegid koos õhtusööke, kõik rääkisid omavahel, lapsed võistlesid vanemate tähelepanu eest, olid nii lähedased, kui üldse saab perekonnas olla. Nad olid perfektne perekond. Midagi pidi olema valesti, et nõnda kokkuhoidev perekond lagunes. Juddi, noorim Mulvaney’de võsu, kes on ka suures osas loojutustaja, üks mõttekäik oli selline: „Perekonnas püüad sa kuulda seda, millest ei räägita. Kuid pereelu lärm summutab selle.” Ilmselt on see tõsi. Täiuslik pereelu ei eelda lähedust ja usaldust ja avatust, täiuslik pere lihtsalt toimib. Lähedusega pole siin suurt midagi pistmist. Emad ja isad ja tütred ja pojad ja kassid ja koerad ühes majas tähendab lärmi. Mitte alati kõrvale kuuldavat. See on lärm, mis tekib erinevate inimeste koos elamisest, keegi ei saa olla alati see, kes ta tegelikult on. Ilmselt päris endaks saavadki lõpuks need, kes kodust lahkuvad või kelle pere laguneb. Neil on ruumi ja vaikust, et areneda inimmõjutusteta. Mida rohkem inimene rääkima peab, seda halvem talle. Rääkimine pole alati valetamine, kui mõelda, et millegi rääkimata jätmine pole valetamine. Michael Juunior ütles Patricule nii: „Naljakas on, et sa tead alati rohkem, kui ütled. See tähendab – inimene teab rohkem, kui ta ütleb. Sa räägid alati vähem, kui sa tead.” Kõige ehedamalt avaldubki see pereelus.


Selle arvustuse kirjutamine on olnud mulle raske. Arvustuse piiratud maht ei lase mul analüüsida iga karakterit nii põhjalikult, kui ma tahaks. „Me olime Mulvaney’d” on üks karakteripõhisemaid romaane, mida ma lugenud olen. Juddi küsis endalt teose lõpupoole nõnda: „Milliste sõnadega võtta kokku tervet inimelu, säärast ebakorratut õnnelaama, mis lõppes sellise õuduse aegluubis valuga?”. Täpselt selline tunne on ka mul. Mida ma julgen öelda paari reaga erinevate inimhingede kohta?

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

Hind: 8,00 EUR
Otsing autori järgi:

Joyce Carol Oates, Neli suve, Perioodika, 1977, hind: 3,20 eurot
Robert M. Oates, Maharishi efekt. Uus väljavaade ühiskonna kiireks arenguks, EMVA, 1992, hind: 4,50 eurot
Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Anna Brodele, Sinine varblane, Eesti Raamat, 1968, hind: 3,00 eurot
William Golding, Kärbeste jumal. Mereristsed, Eesti Raamat, 1989, hind: 9,50 eurot
Alan Marshall, Ma suudan hüpata üle lompide, Eesti Raamat, 1990, hind: 4,50 eurot
Harper Lee, Tappa laulurästast…, Eesti Raamat, 1964, hind: 11,00 eurot
Jerome David Salinger, Seymour: sissejuhatus. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!, Varrak, 2003, hind: 9,00 eurot
Jaroslav Hašek, Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, hind: 9,00 eurot
James Herriot, Loomaarstist lenduriks, Valgus, 1994, hind: 5,50 eurot
Philipp Vandenberg, Rooma vandenõu, Kunst, 1998, hind: 7,00 eurot
Claude Anet, Ariane, Monokkel, 1993, hind: 3,00 eurot
Honore de Balzac, Kolonel Chabert, Perioodika, 1997, hind: 2,50 eurot
Ernest Hemingway, Ja päike tõuseb, Eesti Raamat, 1978, hind: 6,50 eurot
Tuhat üks ööd I-II. Valitud lugusid, Eesti Raamat, 1984, hind: 9,00 eurot
Sébastien Japrisot, Naiste kirg, Kunst, 2008, hind: 7,00 eurot
Iris Murdoch, Võrgu all, Eesti Raamat, 1971, hind: 5,00 eurot
Iris Murdoch, Orjavits, Varrak, 2004, hind: 13,00 eurot
Charlotte Brontë, Jane Eyre, Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, hind: 5,00 eurot
Lauren Weisberger, Saatan kannab Pradat, Pegasus, 2004, hind: 12,00 eurot
Robert Ludlum, Skorpioni illusioon, Varrak, 1995, hind: 6,00 eurot
Mika Waltari, Turms, surematu. Tema maapealne elu 520.-450. aasta paiku eKr kümnes raamatus, Monokkel, 1996, hind: 19,00 eurot
Fjodor Dostojevski, Idioot, Eesti Raamat, 1975, hind: 6,00 eurot
Frank McCourt, Angela tuhk, Varrak, 1999, hind: 15,00 eurot
Nikolai Leskov, Novellid, Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, hind: 5,00 eurot
Ana Maria Matute, Sõdurid nutavad öösel (romaan), Eesti Raamat, 1971, hind: 4,00 eurot
Adam Bahdaj, Koolivaheaeg vaimudega, Eesti Raamat, 1985, hind: 5,00 eurot
Camilo Jose Cela, Taru, Eesti Raamat, 1987, hind: 5,00 eurot


Teema Ilukirjandus: väliskirjandus all on 3909 raamatut, vaata täielikku loendit lähemalt selle lingi kaudu!

Vanaraamat  |   E-post   |   © vanaraamat, Biblio OÜ, 2008-2017 |   Biblio OÜ Lai valik uusi ja kasutatud raamatuid, noote ja vinüülplaate Tlf:(372) 734 1901