Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Nürnbergi reis
Autor(id): Hermann Hesse
Kujundaja: Heino Kersna


Kirjastus: Eesti Raamat
Linn: Tallinn
Aasta: 2011
Originaalkeel: saksa keel
Tõlkija: Oskar Kuningas ja Mati Sirkel
ISBN: 9789985659120
Lehekülgi: 204
Sari: Nobeli laureaat

Seisukord: heas korras uus raamat kirjastusest

Mõõdud: 211x149 mm
Suurus: tavaformaadis ja kõvas köites raamat

Sisu:
Saksa kirjanduse suurkuju, Nobeli preemia laureaadi (1946) Hermann Hesse (1877–1962) 1920. aastal ilmunud kirjanduslik triptühhon, kuhu kuuluvad jutustused «Lapsehing«, «Klein ja Wagner« ning «Klingsori viimane suvi« (ee 1965), mille märksõnadeks võiksid olla vastavalt inimlapse trööstivajadus, eluhirmust vabanemine ja viimselt väljendatud tõde. Valimikku on võetud ka individualistliku filosoofiaga pikitud reisikiri «Nürnbergi reis». Neljast teosest ilmub kolm eesti keeles esimest korda.

..................................................

Lisame ka meie meeskonna blogiarvustuse sellele raamatule:

Arvustus Hermann Hesse jutustuste kogumikule „Nürnbergi reis”

Minu tagasihoidlik arvustus mõtiskleb eesti keeles värskeimalt ilmunud Hermann Hesse teose „Nürnbergi reis“ üle. Teos koosneb kirjanduslikust triptühhonist, kuhu kuuluvad jutustused „Lapsehing“, „Klein ja Wagner“ ja „Klingsori viimane suvi“ ning Hesse isikliku filosoofiaga pikitud reisikiri „Nürnbergi reis“.

Usun, et vähe on neid, kes poleks lugenud mõnda Hesse teost või pole temast midagi kuulnud, kuid arvustuse žanrile omaselt ütlen siiski kirjaniku kohta paar sõna. Hermann Carl Hesse sündis 2. juulil 1877. aastal ja tegutses kuni 9. augustini 1962 prosaisti, luuletaja, esseisti, maalikunstniku ja väikest viisi muusikuna. 1890ndal aastal alustas ta õpinguid teoloogia alal, kuid põgenes evangeelsest koolist, pidades mitmeid ameteid, nende hulgas näiteks raamatukaupluse töötaja, mehhaanik ja antiigimüüja. Kirjutama hakkas ta 1904. aastal, olles 27-aastane. Ta reisis palju, enamjaolt Euroopas, kuid jõudis ka Indiasse. Ta oli abielus kolm korda, esimesest abielust sündis kolm poega. 1946. aastal sai ta ka Nobeli preemia.

Esimene jutustus „Lapsehing“ jutustab 11-aastasest poisist Emil Sinclairist, keda hommikust saati on vaevanud omamoodi must südametunnistus, kõik tundub talle trööstitu, surnud ja heidutav. Kõige üle domineerib „meeleheite tunne, mis ütleb meile, et aeg on otsatu, et me jäämegi pisikesteks ja võimetuteks ning et kogu see elu on mõttetu ja vastik“. Ta naaseb koolist ja soovib kogu hingest rääkida oma isaga, tõsise ja mõtliku mehega, et see võtaks selle raske ja võõra tunde ära. Vaikselt hiilbki ta mööda treppi isa toani, koputab ja saamata vastust, siseneb. Ta katsus isa asju, sest „keegi ei lunastanud mind ja minus endas polnud vabadust teha midagi muud kui seda, mida tahtis deemon“, varastas terassulgi ja kuivatatud viigimarju suhkrus, ise seejuures tohutult kannatades, sest ta oli taaskord langenud pattu ja alatusse, murdnud kõige suursugusemaid moraalinorme ja tõotusi. Poiss piinleb suurte küsimuste käes, millest priid pole ka täiskasvanud – kas kangelased ja esimesed kristlased ei tundnud halbu tunge, kas pärispatt on neile täiuslikele inimestele võõras, „kas pühadus ja õilsus oli ainult väheste, haruldaste, väljavalitute osa, „kas jumal polnud koletis, hullumeelne, rumal ja vastik veiderdaja?“, sest ta sundis inimlooma olema pooluseline – üheltpoolt vooruslik ja hea, teiseltpoolt deemonitest vaevatud ja halb ja seda lihtsalt jumala lõbuks ja ajaviiteks?

Poissi vaevab mäss, millest kirjutas ka Camus „Mässavas inimeses“ : „Mässaja tõestab kangekaelselt, et temas on midagi, mis väärib ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks“ ja „kaotatud universumis on elu ainult kuristikes, kuhu tulevad väänlevad inimolendid, värisedes raevust ja nautides oma kuritegusid, et neada loojat“. Arvan, et jutt käib sarnasest mässust, kui Hesse paneb Emili pähe et kujutlused kuritegudest, millega ta maksaks kätte maailmale ja loobuks iseendast ja hävitaks end.

Koos raske inimloomusele omase mässuga põgeneb poiss õhtul kodust, kakleb oma sõbraga, naaseb koju, kus teda haletsetakse ja poputatakse kuni järgmise hommikuni, mil isa tema kuriteo avastab. Poiss ei tunnista oma tegu, mõtleb välja kõige kavalamad valed, samal ajal kui tema „sees, kurgus ja sisikonnas istus kurat ja kägistas mind“. Ilmselt mäletame me kõik lapsepõlvest seda tunnet, seda vajadust näida veel natukene hea, veel natuke olla süüta, mis on ju tegelikult täiesti mõttetu, sest lähenev vahelejäämine, etteheitvad pilgud ja karistus annulleerivad selle nn hingepuhtuse (mõneks ajaks). See on jutustus, mis avab meile Hesse hea-halva, duaalse filosoofia üpris selgelt.

Teine jutustus on „Klein ja Wagner”. See räägib hoolivast pereisast, tublist ametnikust, kes põgeneb koos varastatud raha, võltspassi, revolvri ja kodukootud auväärsusega lõunamaale. Ka see lugu räägib kurjategijaks olemisest, õigupoolest selle raskest koormast („..kui vaid teataks, kui hullupööra vaevaline on kurjategija olla!”). Teose esimeses pooles vaagib Klein selle üle, mis teda selleni viis. Üldiselt jõuab ta järelduseni, et süüdi on tema abikaasa ja nendevaheline abielu, mis võttis Kleinilt tema suured unistused ja asendas need tolmu, koorma, pika tee, leitsaku ja väsinud põlvedega. Rongiaknast lõunamaised vaateid silmitsedes mõistab ta, et teda ootab uus elu, ta ei unista enam surmast, ta oli üksipäini oma tunnete meelevallas ja kaitsetu saatuse keerdkäikude ees. Ta ei pidanud enam võitlema kohutava fantaasiga, milles ta tapab oma perekonna ja seejärel iseenda. Need veretöö pildid tekkisid temas siis, kui ta kuulis sarnasest nelikmõrvast; esiti ta väljendas ääretut mõistmatust ja viha mõrvar Wagneri vastu, kuid see tulenes sellest, et sügaval sisimas ta mõistis ja paradoksaalsel kombel ei suutunud ta mõista, kuidas ta sai mõista. Ka temas, nagu esimese jutustuse Emilis, ussitas kuritegu ja mäss, pühade kohustuste minemaheitmine ja üksindus. Öösiti tabavad tega väga äärmuslikud paanikahood, ta on jäetud „läbini inetute, haiget tegevate ja alandavate tunnete” kätte, „kõik need vastikud tunded, mis temas vaidlesid, ühinesid kohutavaks, lämmatavaks, tapvaks hirmuks, südamel ja kopsudel lasuvaks kuratlikuks luupainajaks, mis aina uuesti kasvas kuni taluvuse piirini”.

Klein pendeldab pidevalt ääretu lumma, lõunamaise muretuse ja eespool kirjeldatud paanikahoogude vahel. Ühel päeval pargis vegeteerides möödub temast väljakutsuv ja kõrk helemetalse kollast värvi soenguga naine. Naine heidab talle vaid korra pilgu, kuid Klein ärritub sellest nii, et öö on rikutud. Ta on jällegi kahe äärmuse vahel – üheltpoolt ihaldab ja mõistab ta seda kaunist naist, kes end mingib ja on ehk pisut odav oma võrksukkade ja miniseelikuga, kuid saades naiselt üksnes põgusa pilgu, ärkab temas taas too ontlik konservatiivne ametnikuhärra, kes põlgab võrgutavaid seltskonnanaisi („Miks oli ta viinud selle pilgu vastu lahingusse selliseid sõnu ja mälestusi, mis kuulusid tema kunagisse maailma, sõnu, millel polnud enam mõtet, põhjuseid, mida ta enam ei uskunud?”). Narratiivi käigus ta tutvub selle elegantse seltskonnadaamiga, kelle nimi on Teresina. Ta jägib teda kuursaalis, kui too tantsib ning lõpuks istub lummas naise seltskonda. Juba järgmisel päeval avaldab ta naisele armastust. Naine oli temas tabanud sama pooluselisuse, millest eespool kirjutasin, ta räägib Kleinile, et algul tundus too kui „ebameeldiv filister, nagu mees, kes on harjunud viha omaenda suutmatuse pärast teiste peale välja elama”, kuid hiljem kui mees, kes on „ainus inimene maailmas ja nagu oleks tal läbinisti ükspuha, mis temaga või kogu maailmaga sünnib”. Nende vahel tärkab kummaline armulugu, mis viib neid kohvikust kohvikusse, kasiinost kasiinosse, nad elavad Kleini röövitud rahaga muretut pillavat elu, mis naisele sobib, mehele ka, kuigi pool ajast võitleb ta oma deemonitega, kes loo lõpus ka võitu saavad. Mis moel? Lugege. Klein on Hesse loomingu esimene Stepihunt.

Kolmas jutustus räägib ekspressionistliku maalikunstniku Klingsori viimastest elukuudest. Klingsor armastab veini, naisi ja idamaist luulet. Ta võtab oma viimasest suvest ettenägelikult võimalikult palju, nautides loodust, oma kolme kirge ja loomepalavikku, kuna tunneb surma endale kuklasse hingavat. See jutustus on kirest, emotsioonidest, värvidest, lõunamaisest loodusest, kogemuste kogumisest, kuid „ükski inimene ei suuda säärast leegitsevat elu kaua taluda.. Keegi ei suuda pikemat aega, päevad ja ööd kõiki oma tulesid, kõiki oma vulkaane põlemas hoida, keegi ei suuda rohkem kui ainult üürikeseks ööd ja päevad läbi leegitseda, hõõguda iga päev tundide kaupa pingelises töös, hõõguda iga öö tundide kaupa pingsas mõtlemises, aina nautida, aina luua, püsida aina kõikide meelte ning erkudega kirka ja valvsana..”. See leegitsev Hesselikult poeetlline surmakuulutus on juba teose alguses (mis polegi teab mis pikk). Klingsor piinleb aja käes, ta ei suuda mõista milleks on tarvis seda piiravat järgnevust. Relatiivsusteooriast tuleneb, et kellaga mõõdetav aeg võib eri inimeste jaoks olla erinev. Kuid need erinevused on kõigile inimestele ühtmoodi teadvustatavad. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist. Kant'i järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses. Miks me siis siiski läbi põleme? Enne kui teleka ees seda aprioorset vormi kulutame, võiksime elada, sest ükski tundmus pole vääritu. Hea, väga hea on neist igaüks. Hesse tekitas mus tahtmise e l a d a.

Viimane kirjatükk toredas raamatus on päevikulik reisikiri „Nürnbergi reis”. Arvan, et siin räägibki Hesse kui Hesse. Millest ta siis räägib? Algus on pikk (heas mõttes) heietus sellest, miks ta oma reisi Nürnbergi suunas üldse teeb; ta ei kuulu omasõnutsi inimeste hulka, kes on teadlikud oma tegude selgetest põhjustest. Reis leiab aset pigem soodsate kokkulangevuste tõttu – teda kutsutakse mitmesse linna oma luulet lugema, ta on lubanud külastada mõnda kauget sõpra ja tunneb tungi külastada ka teisi lähedal asuvates linnades elavaid sõpru ning ta on armunud muinasjuttude ja romaanide tegelastesse, kes tolles Saksamaa piirkonnas tegutsesid. Hessele ei meeldi reisida. Ta tahab, et tal oleks võimalus kirjutada, maalida, lugeda, teha mittemidagi oma eraklas ja unerohtu võtta. Talle ei meeldi tundide viisi rongis istuda, ta tahab igasse linna peatuma jääda, veini juua ja magada. Ta räägib ka palju huumorist (tema sõnul on see nende inimeste väljamõeldis, kes kannatavad, et nad suudaksid seda vaevarikast elu siiski taluda ja ehk ka koguni kiita. Tsitaat: „Ei, sellele naljakale maailmale polnud vaja seda au osutada, et teda tõsiselt võtta). Teoses on palju edasi antud väikeste saksalike linnade atmosfääri ja inimesi ning Hesse erakliku elu intiimsusi, tema sõpru, tema mõtteid. Sobib hästi kogumiku lõppu.

Raamatu lõpetades olin segaduses – kas Hesse arvab, elu on äärmuslik piin oma deemonite ja tujudega või kõigi võimaluste maa? Kas mina arvan, et elu on vaev ja piin või seebimull ja ooper? See selleks. Üldiselt, on tore, et Hesse oma ehk veidi vanamoelise ja raskepärase kirjutamisstiiliga siiski kõnetab 21. sajandi inimest. Ta tegeles üldinimlike küsimustega ja jättis neile vastmata. Tehke oma valik. Nüüd on ilmselt olulisim Hesselt eesti keeles ka ilmunud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

Nobeli laureaat

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Otsing autori järgi:

Hermann Hesse, Gertrud,
Monokkel, 1997, hind: 6,00 eurot

Hermann Hesse, Knulp. Kolm lugu Knulpi elust,
Monokkel, 1997, hind: 8,50 eurot

Hermann Hesse, Supelsaks,
Perioodika, 2003, hind: 8,00 eurot

Hermann Hesse, Siddhartha. Hommikumaaränd (jutustused),
Perioodika, 1986, hind: 16,00 eurot

Hermann Hesse, Stepihunt,
Perioodika, 1973, hind: 10,00 eurot

Hermann Hesse, Klingsori viimane suvi,
Perioodika, 1965, hind: 6,00 eurot

Hermann Hesse, Klaaspärlimäng,
Eesti Raamat, 1976, hind: 12,00 eurot

Hermann Hesse, Mägede poeg,
Orto, 1952, hind: 8,00 eurot

Hermann Hesse, Lõputu unenägu. Muinasjutte. Autobiograafilist,
Eesti Raamat, 1990, hind: 5,00 eurot

Hermann Hesse, Stepihunt,
Kupar, 1993, hind: 14,00 eurot

Hermann Hesse, Mägede poeg,
Orto, 1952, hind: 9,00 eurot

Hermann Hesse, Unenäokingitus (jutustused),
Perioodika, 1970

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Charles De Coster, Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist. Nende kangelaslikud, lustlikud ja kuulsusrikkad seiklused Flandrias ja mujal,
Eesti Raamat, 1980, hind: 5,00 eurot

William Makepeace Thackeray, Henry Esmondi elulugu. Tema Majesteedi kuninganna Anna sõjaväe koloneli elugu, tema enda jutustatud,
Eesti Raamat, 1990, hind: 4,00 eurot

Stendhal, Parma klooster,
Eesti Raamat, 1981, hind: 6,00 eurot

Stendhal, Punane ja must. XIX sajandi kroonika,
Eesti Raamat, 1980, hind: 7,50 eurot

Honore de Balzac, Kurtisaanide hiilgus ja viletsus,
Eesti Raamat, 1990, hind: 6,00 eurot

Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis,
Eesti Raamat, 1982, hind: 7,00 eurot

Kurt Vonnegut, Tšempionide eine,
Eesti Raamat, 1978, hind: 4,00 eurot

Jean Cocteau, Oopium. Mürgi mõju lahtumise päevik. Ingel Heurtebise. Eiffeli torni noorpaar,
EÜS Veljesto kirjastus, 1997, hind: 15,00 eurot

Gabriel García Márquez, Sada aastat üksildust,
Eesti Raamat, 1975, hind: 15,00 eurot

Erich Maria Remarque, Kolm sõpra,
Eesti Raamat, 1992, hind: 7,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 7073 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!