Teema: Sari/Perioodika: Loomingu Raamatukogu (LR)
Pealkiri: Kärbeste jumal
Autor(id): William Golding

Kirjastus: Perioodika
Linn: Tallinn
Aasta: 1964
Originaalkeel: inglise keel
Tõlkija: Henno Rajandi
Lehekülgi: 180
Sari: Loomingu Raamatukogu 48/50

Seisukord: kulunud esikaas ja selg, tagakaas PUUDU, sisu olemas ja loetav

Mõõdud: 130 × 202 mm
Suurus: tavaformaadis, pehmete kaantega

Sisu:
#
Saateks
Kui üle neljakümne aasta vana inglise provintsikoolmeister William Golding avaldab oma esimese raamatu, saab see üleöö populaarseks nii kooliõpilaste hulgas kui ka akadeemilistes ringides, konkureerides peagi kolm aastat varem ilmunud Salingeri romaaniga „Kuristik rukkis“. Tõsi küll, iga järgmise romaaniga laiema lugejaskonna huvi järjest langeb ning jõuab madalseisu 70. aastatel, kui kirjanik ei avalda praktiliselt ühtegi raamatut, kuid Nobeli preemia 1983. aastal toob ta taas kogu maailma tähelepanu keskpunkti.

William Gerald Golding sündis 19. septembril 1911 Edela-Inglismaal Cornwallis. Tema lapsepõlv oli sündmustevaene, kodune kasvatus eekujulik. Nagu ta ise on öelnud, on kogu tema lapsepõlv, isegi kogu ta elu olnud lausa õudusttekitavalt siivas.

Alghariduse saab Golding humanitaargümnaasiumis ning aastad 1930—35 mööduvad Oxfordis kirjandust õppides. Pärast ülikooli lõpetamist töötab ta mõnda aega mingis hoolekandeasutuses, teeb samal ajal kaastööd väikesele provintsiteatrile ning 1939. aastast õpetab inglise keelt ja kirjandust ning filosoofiat Bishop Wordsworthi koolis Salisburys. Samal aastal abiellub ta Ann Brookfieldiga, kes on elukutselt keemik. 1940—45 teenib ta Briti sõjalaevastikus ning võtab osa dessantoperatsioonidest. Sõja lõpul pöördub tagasi oma kolledžisse Salisburys, jätkab õpetamist ning seal valmib peagi ka tema esimene avaldatud romaan, millele üha suuremate vaheaegadega järgnevad teised. 1961.—62. aastal viibib Golding Ameerikas, esinedes loengutsüklitega mitmetes õppeasutustes. Järgmisel aastal osaleb ta kirjanike rahvusvahelisel sümpoosiumil Leningradis. Umbes samal ajal loobub ta õpetajaametist ning jääb vabakutseliseks kirjanikuks. Nõukogude Liidus on kirjanik käinud teinegi kord; nimelt oli ta 1967. aastal koos naisega Moskvas, kus teda kutsuti esinema mitmetele üliõpilasõhtutele.70. aastatel elab Golding avalikkusest tagasitõmbununa ega avalda midagi. Alles 1979. aastal ilmub järjekordne romaan.


Kirjutama hakkas Golding varakult, kuid esialgu vähese eduga. Esimesed katsetused pärinevad juba seitsmendast eluaastast, kuid tõsisemalt võtab ta kirjutamise, eeskätt luuletamise käsile kolmeteist-neljateist aastaselt. Oxfordi päevil, 1934. a. avaldab kahekümne kolme aastane Golding väikese luuleraamatu, mida ta hiljem mõnevõrra häbeneb. Kogumik oli koostatud ja kirjastusse toimetatud kirjaniku sõprade poolt ning enamik kriitikuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Kui aga Goldingist saab Nobeli preemia laureaat, pakutakse selle väikeses tiraažis 34-leheküljelise raamatukese eest kuni 4000 dollarit. Veidi pärast esikkogu ilmumist paneb Golding nüüd juba ise kokku teisegi luulevaliku, kuid see lükatakse kirjastuses tagasi.

30.—40. aastatel kirjutab Golding veel kaks-kolm paroodiatena mõeldud romaani, kuid kirjastajat ta neile ei leia. Alles pärast sõda, kolmekümne seitsme aasta vanuses jõuab kirjanik lõpuks arusaamisele, et on püüdnud järgida üldist maitset ning sõnastab enda jaoks „suure tõe, et igaüks peab kirjutama iseenda, mitte kellegi teise raamatuid“.

Enne sõda ja veel selle alguseski uskus Golding, nagu ta hiljem on öelnud, otse naiivselt inimese täiuslikkusse. Teine maailmasõda sai nii tema kui paljude teistegi jaoks pöördepunktiks. Põhiliselt isalt ning Oxfordi ülikoolipäevilt pärineva ratsionalistliku humanismi selged enesekindlad ideed lõid vankuma. Oma tunnetuse arengut kirjeldades väidab Golding, et see on tõsikindlast ja selgepiirilisest teadmisest kulgenud üha ebakindlamate, hämaramate alade suunas. Kirjutamine pole reportaaž, vaid kujutlus. Harva kirjutatakse sellest, mida kindlalt teatakse, enamasti sellest, mida peetakse võimalikuks.

Kaua aega ei suuda Golding uskuda hitlerliku Saksamaa kohta levivaid kuuldusi, kuni lõpuks 40. aastatel neis oma silmaga veendub. Kõige rohkem hämmastab teda see, mismoodi olude muutumisel võivad isegi haritud, meeldiva olekuga inimesed, olgu siis arstid, riigiametnikud või seaduseesindajad, täiesti külmavereliselt osaleda tapmises. Nii jõuab kirjanik järeldusele, et läbi kogu ajaloo on inimkond olnud iseendaga lõputus sõjas, arendades välja keerukaid ühiskondlikke süsteeme, et inimese üle kontrolli saavutada. „Enamik meist on potentsiaalsed mõrvarid. Kuid samas ka potentsiaalsed kirurgid, põetajad... Komplitseeritud sotsiaalse süsteemi tõttu aga puuduvad meil võimalused tõeliselt patustada või elada tõeliselt vooruslikult.“ Me oleme asetatud nende kahe võimaluse vahele kitsale ohütusribale balansseerima. Kuna aga kukkumine kaldub enamasti olema kukkumine millessegi halvemasse, siis selles tähenduses on ühiskond positiivne. Goldingi veendumust mööda peaks ühiskond lähtuma üksikinimese eetilisest loomusest, mitte aga kuitahes loogilisest ja austusväärsest poliitilisest süsteemist. Erinevalt Salingerist taandab Golding ühiskonna puudused inimloomuse nõrkusele. Nii jõuab ta järeldusele, et ainus tõeline progress on üksikisiku progress eetilise integratsiooni suunas ning selle mõju teda ümbritsevatele inimestele. Endise kooliõpetajana väidab Golding ka, et hariduse eesmärgiks peaks olema õpetada inimest mitte üksnes teaduslikke meetodeid kasutama, vaid ennekõike väärtuste vahel vahet tegema. Hariduse suurimaks puuduseks on tema arvates inimeste silmanähtav võimetus mõista ja kasutada keelt. Sama seisukohta võib muide välja lugeda teisegi silmapaistva inglise kirjaniku John Fowlesi teostest.1954. aastal avaldab William Golding oma esimese romaani „Kärbeste Jumal" (Lord of the Flies, e. k. 1964), mis teeb ta momentaanselt maailmakuulsaks. üheksa aastat hiljem valmib Peter Brookil samanimeline film. Kuid ainult vähesed teavad, et Golding käis oma käsikirjaga enne läbi kakskümmend üks kirjastust, kuni lõpuks Faber & Faber otsustas teose avaldada. Kirjaniku enda tunnistusel sisaldab „Kärbeste Jumal" kõike seda, mille äratundmiseni ta Teises maailmasõjas jõudis. Kirjutatud pigem iseenda meeleheaks, on see romaan algselt mõeldud parodeerima 19. sajandil laialt levinud robinsonaade, eriti aga Robert Michael Ballantyne'i suure populaarsuse võitnud "Korallsaart" (The Coral Island, 1838), lugu kolmest inglise poisist, kes satuvad asustamata saarele, läbivad optimistlikult ning lahkhelideta kõik raskused ning lõpuks päästetakse. Sellele idealiseeritud loole vastandabki Golding oma, 20. sajandi allegoorilise .,Korallsaare". Kuna tegemist on Goldingi kõige menukama ning ühtlasi ka kõige programmilisema raamatuga, mille motiive autor hilisemates romaanides edasi arendab, väärib tähelepanu tema enese hinnang oma tegelastele. Autor laseb saarele sattuda ainult alla kaheteist aasta vanustel poistel, sest ta ei pea oluliseks oma romaani komplitseerida sooliste ning murdeea probleemidega. Romaanis on neli peategelast. Kui kolm nendest jäävad enam-vähem muutumatuks, siis Ralph läbib vaevalise tee algsest süütusest iseenese sügavama mõistmiseni. Ja kui Simon ja Põssa luuakse Kärbeste Jumalale ehk Peeltsebulile ohvriks nende süütuse pärast, siis raamatu 16pus toimub ajujaht Ralphile kui vastuseisjale. Goldingi enda jaoks on selles loos kõige sümpaatsem Simon, küll oma nõrkustega, kuid põhiolemuselt siiski hea. Seeläbi erineb ta teistest lastest saarel. Teda peetakse põrunuks, kuna tema tõde inimesest pole võimalik mahutada loogika raamesse ja oma märterluses kordab Simon kõigi pühakute saatust. Tõde, mida ta kannab, võiks lapsed vabastada saarel valitsevast luupainajast, paraku on nad oma loomuse tõttu võimetud seda tõde mõistma. Põssat nimetab Golding lühinägelikuks ratsionalistiks, kes on teistest küll targem, kuid saarel toimuvast tõelist ettekujutust pole temalgi. Ta ei märka koletist. ei usu tema olemasolu, nägemata, et kogu ühiskond on täis koletisi. Kõige vaenulikumalt suhtub kirjanik ise Jackisse, kuna see on poliitik. Golding ütleb: „Ma olen alati umbusaldanud ja instinktiivselt kartnud neid, kes ihkavad võimu. See on üks põhjustest, miks ma suhtun poliitikutesse umbusuga, olgu nad nii head kui tahes." Romaani kohta on kirjutatud lõputult analüüse. ning Golding on sunnitud sageli kurta, et temas tahetakse näha jäigalt moraliseerivat kristlast, teose üldisem mõte aga jääb märkamata.

''Kärbeste jumal'' on teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Originaali pealkiri: Lord of the Flies. Eesti keeles

Märksõnad:
inglise
ilukirjandus
romaanid
William Golding
Kärbeste jumal

Sari: Loomingu Raamatukogu 1964 Nr. 48-50.

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Teema Sari/Perioodika: Loomingu Raamatukogu (LR) alla viimati lisatud:

Milorad Pavic, Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest,
Kultuurileht, 2008, hind: 4,00 eurot

Andres Küng, Tuule lapsed,
Perioodika, 1990, hind: 2,50 eurot

Graham Swift, Sulgpall,
Perioodika, 1990, hind: 2,00 eurot

Hando Runnel, Laulud eestiaegsetele meestele,
Perioodika, 1988, hind: 4,50 eurot

Doris Lessing, Ellujäänu mälestused,
Perioodika, 1983, hind: 2,50 eurot

Antonin Artaud, Esseid ja kirju,
Perioodika, 1975, hind: 4,00 eurot

Mario Vargas Llosa, Kutsikad,
Perioodika, 1975, hind: 4,00 eurot

Fernando Pessoa, Autopsühhograafia (luulevalimik),
Perioodika, 1973, hind: 5,00 eurot

Jerome David Salinger, Parim päev banaanikala püügiks,
Perioodika, 1966, hind: 5,00 eurot

Mati Unt, Via regia,
Perioodika, 1975, hind: 3,50 eurot



Sari/Perioodika: Loomingu Raamatukogu (LR) all on 1709 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!