Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Minu ema loss. Europeia sari
Autor(id): Marcel Pagnol

Kirjastus: Perioodika
Linn: Tallinn
Aasta: 1995
Originaalkeel: prantsuse keel
Tõlkija: Ilotar Aavisto
ISBN: 5797905523
Lehekülgi: 160
Sari: Europeia 28

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 140 × 210 mm
Suurus: tavaformaadis, pehmete kaantega

Sisu:
Meenutusi lapsepõlvest

Sari: Europeia Nr. 28

Arvustus raamatu kohta meie blogist:

Täiskasvanud on napakad
Arvustus Marcel Pagnoli romaanile „Minu ema loss”


Marcel Pagnol (28. veebruar 1895-18. aprill 1974) oli prantsuse romaani- ja näitekirjanik ja vägagi edukas filmitegija. Esimene loominguline periood hõlmab näidendeid (mida on etendatud ka Eesti lavadel), teine filme (mille eest valiti ta ka Prantsuse Akadeemia liikmeks) ja kolmas mälestustel põhinevaid romaane.
Minu arvustatav romaan on järg tema teosele „Minu isa kuulsusrikkad päevad”, kuid on täiesti loetav ka eraldiseisvana. „Minu ema lossile” järgnes „Salatsemiste aeg”, mida kahjuks pole veel eesti keeles ilmunud. Need kolm moodustavad seeria Pagnoli lapsepõlvest, kus esimeses imetleb Pagnol puhtsüdamlikult oma isa, teises jällegi ema. Kolmas on teos Pagnoli noorukieast.
„Minu ema loss” nagu ka „Minu isa kuulsusrikkad päevad” räägib loo noore Marcel Pagoli lapsepõlvest perekonna suvilas. Võib öelda, et romaan isast ei varja, et selle kangelane on isa Joseph, kiidusõnu ja imetlust ei varjata eufemismide taha, see on ülistus, samas kui „Minu ema lossi” puhul ei ole väga palju otsest juttu emast, kuid mida rohkem lugeda ja kui samal ajal mõelda raamatu pealkirjale, saab selgeks, kuidas Marceli ja Pauli habras, pisut haiglane ja tundlik ema on tegelikult loo olulisim karakter. Salajane jõud, kes paneb kõik toimima. Käsi, mis paneb marionetid liikuma. Ta on ka ainus, kes tekitab kaheksa-aastases Marcelis süümepiinu ja kelle vastu kõigil on äärmuslikult õrnad tunded. Oma haavatavusega ei lase ta end unustada. Samas on temas ka naiselikku kavalust, mida ta kasutab näiteks pereisa Josephi ülemuse abikaasa sõbrannaks saamisel, et perekonnal oleks rohkem aega viibida oma sügavalt armastatud suvilas.
Tuntud frankofiil Lauri Leesi on öelnud, et Marcel Pagnoli kolm romaani oma lapsepõlvest on prantslastele sama, mis eestlastele väikse Illimari lood või Oskar Lutsu „Kevade”. Ma võin seda täitsa uskuda. Samas, kui ma mõtlen sellele, et „Kevade” on ilmselt enamus eestlastel juba üsna noorena kapsaks loetud ja kui me Arno ja Tootsi lugusid täiskasvanuna loeme, on see pigem magus meenutus ja nostalgia, mis võib tekitada üksnes õrna varjundi sellest tundest, mille me saime lapsepõlves „Kevadet” lugedes. Jah, me kõik armastame Lutsu lugusid, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et olulisim selle armastuse juures on see natuke kurb tunne, kui kiiresti aeg läheb (palun vabandust säärase klišee eest), ja nii väikse Illimari lood kui ka „Kevade” on natuke nagu ajamasin, mis toob taas hinge selle erilise lapsepõlvemuretuse. Mina lugesin Pagnoli 26-aastasena ja ei kujuta ette, kuidas oleksin sellesse suhtunud näiteks algkooliõpilasena. Peaksin vist välja uurima, millal on Pagnol prantsuse kooliõpilaste kohustuslik kirjandus (seda ta kindlasti on, selles pole kahtlustki), aga ma ei usu, et prantsuse koolijütsid loevad seda nõnda noorelt kui eestlased „Kevadet”. Jah, lugu on jutustatud lapse silmade läbi, selles on lapsikuid mänge ja mõtteid-tundeid, lapsikud prioriteedid ja lapsik muretus, aga see on kuidagi erinev. Muidugi ei saa mina eestlasena teada, mis tunne oleks veeta suvi Lõuna-Prantsusmaa idüllilises maakodus, aga lapsikus on igapool samasugune. Ja nii „Minu isa kuulsusrikkad päevad” kui ka „Minu ema loss” on kuidagi teistmoodi, täiskasvanud Pagnol on alati kohal. Toredate küttimislugude ja vempude vahel on siiski analüüsiv ja skeptiline nostalgitsev kirjanik.
Lugedes „Minu ema lossi” tuli mul meelde kohe minu isiklik tänu nii elule endale kui ka kirjandusele kujunenud kujutlus ajast ja inimese kujunemisest selles. Esiteks on lapsepõlv, mil me avastame kõike seda, mida täiskasvanud ehk edasijõudnud (kui nii võib öelda) juba teavad – sõnavara, mis emotsioonid järgnevad teatud tegudele, mis on sõprus ja seiklus ja nii edasi. Siis tuleb noorukiiga, mil tekivad küsimused, millele on ä ä r e t u l t keeruline vastuseid saada, sest inimene pole veel piisavalt küps, et suudaks näha näiteks mõlemat äärmust ja on ka liiga enesekeskne. Tänu nendele eksistentsiaalsetele küsimustele hakkasin mina meeletult lugema nii ilukirjandust kui filosoofiat, et leida vastuseid, mida on nii väga vaja, sest nii kuradi valus on olla teadmatuses ja mõttetuses ja üksinduses. Sellele meeleheitlikule ja valulikule ajale järgneb tavaliselt totaalne krahh, inimene on küsides vanemaks saanud ja mõistnud, et kõigile küsimustele ei olegi võimalik vastuseid saada ja see on kulminatsioon, millele järgneb tavaliselt mingisugune arusaamine, valgustus või siis lihtsalt leppimine, aksepteerimine. Mina olen endiselt selles valu perioodis, sest ma ei suuda läbi närida nendest mõttekäikudest kirjanduses, mis krahhile järgnevad. Mitte ükski kirjanik ei ole suutnud nii must-valgelt kirja panna, mis see siis täpselt on, mis tekitab rahu. Aga ma olen ka veel noor ja on veel vaja palju elada ja lugeda ja mõelda ja tunda, ehk saabub mullegi nn valgustuse moment, mil sõlmin eksistentsiga rahu. Saan aru, et see on liiga pikk mõttekäik minust endast arvustuse jaoks, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin on see, et Pagnoli „Minu ema loss” on, nii mulle vähemalt tundub, kirjutatud ajal, mil ta oli vahetult eluga rahu sõlminud. Oma lapsepõlvemälestused kirjutas ta pärast oma kahe-aastase tütre surma. Arvan, et see võis olla päästik, mis viis teda eespool kirjeldatud krahhini, kust ta siis kuidagi (mulle veel arusaamatul moel) välja tuli ja leidis lootust ja sai ehk aru, et ainus, mis meil on, on minevik ja see tekitas temas ehk hirmu, ei, päris tõsise arusaama, et aeg möödub (jällegi banaalne väljend, aga mõte väljendi taga on nii suur, et.. kõigil hakkab hirm), ja tema loomingulisus hakkas sees märatsema ja tütar oli surnud ja aeg möödub (!) ja seetõttu sai aru, et on tarvis panna Lõuna-Prantsusmaal idüllilises suvilas veedetud aja lugu paberile, et jääks lavendlilõhn ja metsiku tüümiani pehmus pea all männi all pikutades ja küttimine ja et jääks tema vend Paul ja sõber Lili ja et ema ei sureks ja keegi ei sureks ja kõik jääks.
Romaani üsna viimasel lehel kirjutab Pagnol nii: „Selline on kord juba inimese elu. Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama. Lastele pole vaja seda öelda”. Kas see pole mitte tõestus minu ehk liiga emotsionaalsele mõttekäigule, et Pagnol oli teose kirjutamise ajal asja väljunud sellest nn krahhist, milleni viisid teda need ununematud kurvastused, mis kippusid põhjas olles teda panema unustama kõike head, mis on olnud ja see omakorda viis ta ehk isegi kinnisideeni, et kõik hea tuleb ruttu talletada, enne kui see täiesti kaob. „Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama”. Õigekeelsussõnaraamat annab sõnale ‚varmas’ vasted ‚kiire, nobe, kärmas’. Jah, Pagnol pidi kõik kiiresti talletama, et see elu ja valu ja meeleheite kiire ja nobe ja kärmas võime annulleerida hea võitu ei saaks.
See on teos inimese sellest eluetapist, mil tundub veel võimalik elada koopas, magada heinast asemel, süüa marju ja seeni ja küttida ja iga puu tundub erakordne ja torm on ilus ja hirmus samaaegselt ja kõik on uus ja lootusrikas.
„Siis ma taipasin esmakordselt, et täiskasvanud ei tee kunagi seda, mis neile meeldib, ja et nad on napakad.”
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Hind: 6,00 EUR

Otsing autori järgi:

Marcel Pagnol, Minu isa kuulsusrikkad päevad. Meenutusi lapsepõlvest. Europeia sari,
Perioodika, 1994, hind: 7,00 eurot

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Alexandre Dumas, Kolm musketäri,
Eesti Raamat, 1977, hind: 15,00 eurot

Robert Graves, Mina, Claudius [romaan Tiberius Claudiuse elust],
Eesti Raamat, 1978, hind: 6,00 eurot

Fjodor Dostojevski, Valged ööd. Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi),
Eesti Raamat, 1971, hind: 9,00 eurot

Émile Zola, Therésè Raquin,
Eesti Raamat, 1988, hind: 6,50 eurot

Veikko Huovinen, Koeraküüne lõikaja,
Eesti Raamat, 1985, hind: 4,00 eurot

Gotthold Ephraim Lessing, Valitud teosed,
Eesti Raamat, 1965, hind: 4,00 eurot

Aleksandr Puškin, Jevgeni Onegin. Värssromaan,
Eesti Raamat, 1982, hind: 8,00 eurot

John Irving, Garpi maailm,
Tuum, 1996, hind: 7,00 eurot

Megan Hart, Asjad nii kallid ja haprad,
Ersen, 2015, hind: 11,00 eurot

Mary Alice Monroe, Taeva poole,
Ersen, 2017, hind: 14,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6681 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!