Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Homo Erectus
Autor(id): Tonino Benacquista

Kirjastus: Eesti Raamat
Linn: Tallinn
Aasta: 2012
Originaalkeel:
ISBN: 9789985659441
Lehekülgi: 190

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 210x140 mm
Suurus: tavaformaadis, pehmete kaantega

Sisu:
RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 200

Kujutage ette, et kusagil on vennaskond, mis ühendab mehi, kes tahavad rääkida naistest, kõikvõimalikest ja ainukordsetest. Igal mehel on oma lugu ja vaid üks võimalus see ette kanda. Ta jagab oma lugu teistega ja jätkab teekonda, kuulajad võtavad vaikides ja arvustamata tema koorma, et homme vabaneda enda omast... Prantsuse kirjaniku Tonino Benacquista 2011. aastal ilmunud romaan „Homo erectus“räägib kahel jalal kõndivatest inimestest, meestest, nende suhetest ja üksildusest, pettumustest ja leppimistest ning võimalustest, mida elu neile naiste näol pakub või neilt võtab.

Lisaks meie raamatublogi arvustus selle raamatu kohta:

Arvustus Tonino Benacquista romaanile „Homo erectus”
Kellega koos kuulutada ülejäänud maailm olematuks?

Mulle sattus kätte üldiselt kriminaalromaane viljeleva prantsuse kirjaniku üsnagi põnev teos. Algul suhtusin sellesse skepsisega, kuna pean millegipärast nn krimkasid mitte nii tõsiselt võetavaks kirjanduseks; juba minu ülikoolis käimise ajal rääkisid õppejõud, et kriminaalromaan on üleilmalises plaanis eksitav, kuna lõppeb alati hea võiduga kurja üle, mõrvar saadakse kätte ja õiglus on jalule seatud, kuid reaalses elus ei ole asjad nii must-valged. Ja see pealesurutud umbusk inimestesse, kes loevad kriminulle, veel hullem, inimestesse, kes neid kirjutavad, on säilinud siiani. Nüüd ehk mõistate, miks paari esimese peatüki jooksul siiski natuke üleolev olin, seejärel avastades, et raamat on hästi kirjutatud ja sisul pole ka viga, natuke häbi tundsin. Don’t judge a book by it’s cover.

Autori kohta on internetis vähe informatsiooni. Autor on sündinud 1. septembril 1961 Prantsusmaal. Lisaks krimkadele on ta ka koomiksikunstnik ja filmistsenarist, ta on ka saanud mitmeid nimekaid auhindu Prantsusmaal. Eestis on tema sulest ilmunud veel romaan „Koer nimega Malavita”.

Minu loetud romaan räägib kolmest erineva saatusega mehest, kes käivad pea et salajastel kokkutulekutel, kus ainult mehed räägivad oma kurbnaljakaid lugusid naistest, seksist, armastusest, suhetest, üksildusest, petmisest, isegi vandenõudest. Kõik jutud tiirlevad naiste või nende puudumise ümber.

Minu lemmiktegelane, filosoof-sotsioloog Philippe Saint-Jean läheb neile koosviibimistele, kuna on hiljuti oma sügavalt armastatud naisest lahku läinud. Ta ei tea isegi täpselt, miks ta seal on. Ta on vaatlev ja analüütiline, oskab iga asja võrrelda mõne metafüüsilise paradoksiga. Ta on veendunud, et need koosolekud on ehe näide meeste peataoleku sündroomist. Teda huvitab „see ilma terapeudita grupiteraapia, üllatuslik meeste nutukoor”. Ta istub murtud meeste keskel kui laboris hiirte käitumist uuriv teadlane, nautides oma intellektuaali positsiooni, olenemata sellest, et just seetõttu lõppes tema ääretult kirglik suhe Juliette’iga („Juliette oli ära läinud selle pärast, mis Philippe’ist oli saanud: mõnede poolt särava intellektuaali positsioonile tõstetu, kes oma seisundit naudib. Philippe Saint-Jean pidas end Philippe Saint-Jeaniks, ja ainult Juliette üksi oli seda märganud”). Philippe kohtub loo jätkudes maailmakuulsa modell Miaga, kellega neil tekib suhe, nad isegi kihluvad. Miast saab avalikkuse silmis nn peaga modell, Philippe seevastu natuke naeruvääristab oma filosoofi staatust. Kirjanik on ilusti sõnastanud Philippe’i missiooni Miaga: „Philippe pidi Miast eemale tõrjuma mõtte, et intellektuaalne elu on otsatu pusle, millest alati mõni tükk puudub. Naine tuleb vabastada mõistmise vajadusest, selle asemel peab ta endale andma võimaluse asju läbi tunnetada. Suhe lõppeb, kuna mõlemad hoolivad liialt välismaailma arvamusest. Kui Mia on imekombel suutunud Philippe’i meelitada puhkusele Kagu-Aasiasse, kus nad muuseas ka tsunaami katastroofi üle elavad, ütleb Philippe minu arvates armastuse kohta päris õigesti: „Ainult need, kes tõeliselt armastavad, võivad, kui nad seda tahavad, ülejäänud maailma olematuks kuulutada. (Meid selles süüdistada ei saa.)”.

Teine mees kolmest on lihtne aknapanija Yves Lehaleur. Tema satub härrasmeeste nutuklubisse oma purunenud abielu tõttu; tema ja tema abikaasa olid ostnud maja äärelinna, plaanisid lapsi ja mõlemale meeldis nende töö, kuid ühel ööl pärast töökaaslaste koosviibimist rohke viina ja šampanjaga, ei tule naine koju, vaid lahkub baarist seksika go-go-dancer’iga ja veedab temaga meeletu öö. Yves kuuleb sellest oma sõbralt, kes ka räägitud peol osales. Pärast seda on Yvesi naine tema jaoks räpane rikutud libu, ta ei suuda mingil juhul andestada. Ta leiab, et naine on langenud tuunitud meeste võrku ja end sellega naeruvääristanud. Sõnad nagu ‚armastus’, ‚õrnus’, ‚abielupaar’ tekitavad temas nüüdsest okserefleksi. Naise pisaratel pole mõtet, Yves on vankumatu ja lahkub koos oma raske tööga teenitud rahaga. Üksindus ja lihahimu tekitab temas mõtte kohtuda prostituudiga, algul kohtub ta vaid ühe, Krisiga, kuid peagi tema isu kasvab – ta on otsustanud armatseda igasuguste naistega – paksude, värviliste, ilmadaame kehastavate, umbkeelsete jne jne prostituutidega. Üks libudest soovitab teist, teine kolmandat ja nii ongi Yves libu-ahelasse köidetud. Alguses on kõik tore, ta ei tunne end neist naistest paremana, ta tahab lihtsalt kogeda kogeda kogeda erinevaid naisi. Kui Yves on juba väga sügavale vajunud, kisuvad asjad viltu seoses tema nelja lemmiklõbunaisega. Üks varastab tema tagant, teise kupeldaja peksab ta läbi, kolmas ilmub tema ukse taha läbipekstuna ja neljas on veendunud, et on Yvesist rase. Yves reageerib sellele omapäraselt – ta aitab oma nelja lemmikut, et nad oma elukvaliteeti parandaks. Minu meelest väga üllas, eriti arvestades, kuidas ta neid „kasutas”.

Kolmas ja viimane mees on Denis Benitez, barmen. Tema lugu on vast kõige kurbnaljakam. Tal pole kunagi naiste puudumisega probleeme olnud, restoranis töötades polnud ebatavalised salvrättidele kirjutatud komplimendid ja mobiiltelefoninumbrid, ta oli naistega olnud ajaviiteks, oskamata neid hinnata. Kuid äkitselt kõik muutub, üksi naine ei pööra talle enam tähelepanu. Lõpuks on tema üksindus muutunud niivõrd talumatuks, et ta lepiks ükskõik missuguse naisega, peaasi, et tema ellu tuleks naine! Ta otsib ja mõtleb ja vaagib, mis tema tõrjutuse põhjuseks võiks olla, kuid ühelegi adekvaatsele järeldusele ta ei jõua. Lõpuks lepib ta vandenõuteooriaga – naissugu on ta välja valinud, et maksta tema näol kätte kogu meessoole. Sellise utoopia käes langeb mees raskesse depressiooni ja lõpetab hullumajas. Ta peab end „päeval ja ööl kuristiku põhjas kössitavaks jäigastunud inimkarkassiks, kes oli sunnitud masendusvalu peletamiseks siniseid, valgeid ja rohelisi tablette kugistama”. Vaimuhaiglast vabanedes magab ta kogu aeg, kuni tema ukse taha tuleb võõras naine ja keeldub lahkumast, lõpuks laseb Denis ta sisse ja naine jääb – lihtsalt keratab diivani peal ja loeb, ei räägi Denisiga, välja arvatud hetked, mil Denis üritab oma lendava fantaasiaga pihta saada, mida naine temast tahab: küll arvab ta, et naine otisb meest, et rasestuda, et naine on tema pettekujutelm, et naine on reality-show’ st ja igale poole kaamerad peitnud jne. Lõpuks Denis armub, kuid naine ütleb, et peab edasi liikuma. Ühel ööl toob Denis pärast pidu töökaaslastega ühe näitsiku koju, kättemaksuks, et salapärane sissetungija vastuseid ei anna, ja leiab magamistoast kirja: „Usun, et oled nüüd kosunud. Ole õnnelik, sa väärid seda. Marie-Jeanne.” Naine oli seal, et teda terveks ravida. Armas.

Mida siis kokkuvõtteks mu käsitletud raamatu kohta öelda? Ka krimikirjanikud võivad kirjutada kaasahaaravaid, mitte mõrva, röövi, terrorismiohuga lõppevaid raamatuid. Tundub, et autor tahab meile öelda, et ärge laske käest, mis teid õnnelikuks teeb, armastuseta on elu põrgu ja me hakkame hakkame kas liialt filosofeerima üksinduse eesliste üle, hoorama või langeme sügavasse tumedasse auku. Naisena leian pärast seda raamatut lugedes, et naised ja mehed polegi nii erinevad, kõik ihkavad armastust ja seda kedagi, kellega ülejäänud maailm olematuks kuulutada. Kolm pool tärni viiest.

Hind: 3,50 EUR

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

John Fante, Küsi kaduvalt,
Hotger, 2003, hind: 6,00 eurot

Eduard von Keyserling, Õhtused majad (jutustus). Klassikalised lood,
Eesti Raamat, 1989, hind: 7,00 eurot

Tove Jansson, Aus pettur (romaan),
Hea Lugu, 2020, hind: 15,00 eurot

Hans Henny Jahnn, Kallasteta jõgi. Teine osa, esimene raamat. Gustav Anias Horni kirjapanek, kui ta oli nelikümmend üheksa aastat vanaks saanud,
Eesti Raamat, 2021, hind: 15,00 eurot

Nora Ikstena, Emapiim,
Kirjastus Hunt, 2018, hind: 13,00 eurot

Fjodor Dostojevski, Ülestähendusi põranda alt,
Postimees Kirjastus, 2023, hind: 16,00 eurot

Louise Bagshawe, Karjääritüdrukud. New York Timesi bestseller,
Ersen, 1999, hind: 5,00 eurot

William Somerset Maugham; toimetanud ja järelsõna: Tõnu Lember, Don Fernando [variatsioone Hispaania teemadel],
Canopus, 2006, hind: 11,00 eurot

William Somerset Maugham, Inimorjusest,
Canopus, 2002, hind: 28,00 eurot

Jules Verne, Kapten Granti lapsed,
Hea Lugu, 2022, hind: 24,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6983 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!