Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Tappa laulurästast…
Autor(id): Harper Lee
Kujundaja: Tiiu Pirsko


Kirjastus: Pegasus
Linn:
Aasta: 2004
Originaalkeel: inglise keelest
Tõlkija: Valda raud
ISBN: 9949409241
Lehekülgi: 286

Seisukord: pisut kulunud ümbrispaber, sisu olemas ja korralik
Suurus: tavaformaadist pisut suuremas formaadis kõvade kaantega

Sisu:
Arvustus Harper Lee’ romaanile „Tappa laulurästast”

Neegril pole ea niimoodi... plindrisse jääda.

Harper Lee on Ameerika kirjanik, kelle esimene ja viimane romaan tõi talle 1961.aastal Pulitzeri preemia. „Tappa laulurästast” on üks nendest raamatutest, mida peab lugema, isegi kui pole aega või ei meeldi lugeda või on rassismi teema sind juba ammu ära tüüdanud, ehk siis klassika. Kirjanik on küll kvantiteedi mõttes jätnud kirjanduslukku vähe, kuid arvan, et näiteks USAs on „Tappa laulurästast” romaan, mille põhjal on koolides kirjutatud kõige rohkem kirjandeid ja esseesid. Sest teema on aegumatu. Ja aegumatud teemad teevad kõige kvaliteetsemad raamatud.

Romaani tegevus toimub Lõuna-Ameerika osariigi Alabama väikses fiktiivses kolkalinnas Maycombis kolme Suure Depressiooni aasta jooksul. Jutustaja on väike tüdruk, keda kutsutakse Nirksilmaks, ja ta jutustab traagilistest sündmustest, mis puudutavad nii teda, vanemat venda Jemi ja loo moraalselt kangelast lesestunud advokaat Atticust, kes on nende isa. Ja tegelikult kõiki. Nirksilma kuue elu-aasta tõttu ei saa ta kõigest veel päris täpselt aru ja seetõttu pole jutustamisstiilis mingit vassimist ega silmakirjalikkust, ta vaatleb maailma halastamatu aususega, olles veel rikkumata hing, mis mõjub nii-nii siiralt ja on kõnekam, kui ükskõik milline viis, kuidas seda lugu jutustada oleks saanud. Romaani põhiküsimus on, kas valge inimrämps on parem korralikust mustanahalisest. Atticus kaitseb kohtus mustanahalist Tom Robinsoni, keda prügimäe taga elav looderdav joodik Bob Ewell süüdistab oma tütre peksmises ja vägistamises. Atticus esitab nii veenvad tõendid, et pole kahtlustki, et Tom on süütu, kuid vandekohus mõistab ta sellegipoolest süüdi, sest Lõuna osariikides tollel ajal ei juhtunud kunagi, et valge mehe sõna musta omale alla jääks. Selle kohtuasja taustal ilmneb Maycombi -tegelikult üldse Lõuna osariikide- silmakirjalikkus, ebaõiglus, vägivaldsus, mõttetu usk klassisüsteemi ja arusaama, et kõik inimesed on võrdsed, täielikku puudumist. Kogu perekonda kiusatakse, kuna Atticus on nn mustade-mestimees. Nirksilm ja Jem on lapsed, kelle kasvatuse vundamendiks on õiglus. Seetõttu jääb neile arusaamatuks, miks Tom siiski vangilaagrisse hukkamist ootama saadetakse. See sööb neil hinge seest, nad ei suuda seda oma puhtuses mõista, mis on ka õige – seda ei tohi ega saagi mõista. Sügavuti. Jem üritab inimhingest aru saada ja rassistlik kohtuotsus paneb teda aina enam selle headuses kahtlema. Nirksilm küsib õigeid küsimusi arusaamatute asjade kohta, mida koheselt peetakse kohatuteks ja kästakse tal rohkem noor daam olla (mis tähendab koketeerimist ja emotsioonide ja mõtete alalhoidmist olulistel teemadel nagu rassism).

Teine oluline teema on klassisüsteem. Selle ehedaks kehastuseks võib pidada Atticuse õde Alexandrat. Tema arvates polnud suurtel vanadel ja rikastel suguvõsadel asja suhelda vaeste inimestega, sest see on hierarhia tõttu kohatu. Kui Nirksilm soovib külla kutsuda oma äärmiselt vaesest perekonnast pärit klassivenda Walterit, keelab tädi selle katekooriliselt ära. Nirksilmale kui avatud rikkumata hingele jäid mõistatuseks need aegunud ja samas muutumatud arusaamad. Nirksilm suhtus ka oma perekonna mustanahalisse teenijasse kui perekonnaliikmesse ja kui temani jõudis arusaam, et Calpurinal on ka v ä l j a s p o o l Finchide kodu oma perekond, sõbrad ja tegemised, avaldas ta kohe soovi teda külastada, mille peale tädi Aexandra reageeris äärmiselt otsustavalt: „Sa ei tohi!”. See näis tädi Alexandrale absoluutselt võimatu, keelatud ja ebamoraalne. Jällegi oli Nirksilma vaikselt kujunev maailmapilt mingisuguse täiesti arusaamatu põntsu saandud. Ka mulle on klassisüsteem arusaamatu. Inimesi tuleks pidada kõrgemaks ja madalamaks nende tegude, mõtete, iseloomu ja muu sellise alusel, mitte kui palju neil raha on või kui kuulus kindral nende vaarisa oli või kui vana on nende suguvõsa. Ka tänapäeval ei ole klassisüsteem inimkonnast välja juurdunud ja see on häbiasi. Inimese sotsiaalne staatus ei muuda teda ei paremaks ega halvemaks, ilmselt nõustuvad selle väitega enamik inimesi, aga samas kui jälgida nende suureliste sõnadega nõustuvate inimeste tegusid, siis.. mida me näeme?

Kolmas küsimus, mis teoses „Tappa laulurästast” üsnagi teravalt tähelepanu all oli, on soorollid. Nirksilm mängis oma venna ja oma kihlatu Dilliga ja kandis pükse ja võis päris kõvasti kellelegi peksa anda, kui tundis, et selleks on vajadust. Mida suuremaks ta kasvas, seda enam hakkasid kolkalinna prouad talle ette heitma, et tal oleks aeg olla rohkem daam ja lõpetada poistemängud ja kanda kleite. See ajas teda vihale. Tema silmis oli näiteks naeruväärne, et peened prouad panid kallid kübarad pähe lihtsalt selleks, et üle tänava naabriproua juurde kõndida. See on vale, et tol ajal oli naistel tunne, et neil pole õigust midagi arvata ega öelda tõsistel teemadel, nimetades neid nn ‚meeste-teemadeks’. Neile näis, et nemad peavad korraldama tee- ja koogiõhtuid ja püsima small-talki raamides. See oli lihtsalt üks järjekordselt liiga sügavale juurdunud mõte, et naised on rumalamad. Ühel väga kindlal hetkel sai Nirksilm aru, et tal ei jäägi muud üle, kui see madalam sooroll omaks võtta. Nad said ühel tobedal tee- ja koogikoosviibimisel halvad uudised, nuteti, pühiti pisarad, hingati sügavalt sisse ja mindi pea püsti tagasi daamide juurde ja tunti muret, kui kellegi kohvitass oli tühi ja pakuti põldmarjakooki. Sellele stseenile järgnes jutustaja mõttekäik: „Ma võtsin ettevaatlikult kandiku ja jõudsin õnnelikult missis Merriweatheri juurde. Kombekalt, nagu ma vähegi oskasin, küsisin ma temalt, kas ta ei sooviks küpsiseid. Lõppude lõpuks, kui tädi suutis sellisel silmapilgul käituda daamina, siis pidin ka mina suutma.”

Teos pani mind mõtlema sõnale ’inimlikkus’. Tagakiusamistest, genotsiididest ja orjandusest läbipõimitud ajalugu on sünnitanud inimesi, kel on kõrgenenud õiglustunne, aga neid on olnud vähem kui tagakiusajaid, orjapidajaid ja mõrvareid. Järelikult on need kolm inimesele rohkem omased kui õiglustunne. Kas on olla inimlik tappes ja sõdides ja orjastades? Sellisel juhul on mul häbi olla inimene. Kuid äkki kirjeldab sõna ’inimlikkus’ neid väheseid, kes headuse, võrdsuse eest võitlevad, nagu Atticus? Äkki ei olnud Maycombi elanikud üldsegi inimlikud on vigade ja eksimistega? Nirksilm ütles oma vennale nii: „E-e, Jem, minu meelest on kõik inimesed ühte sorti. Inimeste sorti” ja Jem vastas: „Kui on olemas ainult ühte sorti inimesi, miks nad siis üksteisega läbi ei saa?”. Jah, miks? Sest me leiame kõigele halvale, mis me teeme, õigustuse sõnast ‚inimlikkus’, sest me usume, et seesama inimlikkus annab meile õiguse „vigu teha ja eksida”. Inimlikkus on tegelikult see, mille poole inimkond vaikselt läbi ajaloo pürgib, andes naistele valimisõiguse, kaotades klassisüsteemi, rassismi, tagakiusamised ja nii edasi, nimekiri on lõputu ja muutused on geograafiliselt kakofoonilised. Kõik inimesed ei ole veel kaugeltki inimlikud. Ja ei tea, kas saavadki. Kuid pürgimine on olulisim.

Kokkuvõtvalt, teos oli omal ajal skandaalne, sest juhtis tähelepanu Ameerikas ja ka mujal valitsevatele absurdsetele kirjutatud ja kirjutamata reeglitele. See on raamat, mis materdab inimlikult (sõna selles tähenduses, milleni mina jõudsin), kirglikult ja kaastundlikult maha julma rassismi, tobeda klassisüsteemi ja on ehk ka pisut feministlik. Need 400 tõeliselt hästi kirjutatud lehekülge on mõneti isegi ehk õpetus inimväärikusest, austusest teiste omasuguste vastu ja sellest, kuidas silmakirjalikud, rumalad ja kurjad väärarusaamad ei tohiks valitseda maailma – kui need asjad jõuaks kõikidesse inimestesse nii põhjalikult, et muutuksid inimkonna universaalseks tõeks.. noh, siis oleks ehk päris hea. Kõik inimesed, olgu nad vaesed, poliitikud, homoseksuaalid, katoliiklased, juudid, mustanahalised, kes iganes, on laulurästad. Teose üks kuulsamaid tsitaate on Atticuselt: „..Pidage meeles, tappa laulurästast on patt!”.

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Cay Rademacher, Estonia saladus,
Ersen, 2001, hind: 8,00 eurot

William Somerset Maugham, Teater,
Eesti Raamat, 2001, hind: 12,00 eurot

Yangsze Choo, Vaimumõrsja,
Ühinenud Ajakirjad, 2020, hind: 20,00 eurot

Umberto Eco, Foucault pendel,
Varrak, 2014, hind: 34,00 eurot

Stieg Larsson, Purustatud õhuloss,
Varrak, 2010, hind: 21,00 eurot

Sergei Dovlatov, Kompromiss. Riiklik kaitseala,
Tänapäev, 2011, hind: 18,00 eurot

Anaïs Nin, Henry ja June,
Postimees, 2019, hind: 13,00 eurot

Anna Jürgen, Sinine lind. Irokeeside kasupoeg,
Birgitta, 1994, hind: 4,50 eurot

Rosamunde Pilcher, Tormipäev,
Eesti Raamat, 1999, hind: 10,00 eurot

Jennifer Crusie, Mitte keegi peale sinu,
Ersen, 2007, hind: 6,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 7073 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!