Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Austerlitz
Autor(id): Winfried Georg Sebald. Toimetanud Malle Kiirend

Kirjastus: Varrak
Linn: Tallinn
Aasta: 2009
Originaalkeel: saksa keel
Tõlkija: Mati Sirkel
ISBN: 9789985318157
Lehekülgi: 256

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 150 × 217 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega

Sisu:
W. G. Sebaldi (1944–2001) looming on üks tänapäeva saksa kirjanduse tippe. Inglismaal elanud Sebald hukkus autoavariis ja käesolev romaan on tema viimane eluajal ilmunud tekst.
Juudipoiss Jacques Austerlitz pääseb üle noatera natside käest Prahast Inglismaale, kus ta kaotab aastateks oma identiteedi, mille leidmine vallandab temas kahtluse inimolemise alustes üldse. Vaid sakslane võib kirjeldada Saksa süüd nii meeldesööbivalt, ainult geenius oskab näidata kui ahtal ja üksildasel pinnal me oma õhulosse ja illusioone ehitame.

Originaali pealkiri: Austerlitz

Märksõnad:
saksa ilukirjandus
romaanid

-------------------------------------------

Arvustus meie raamatublogist:

Arvustus W. G. Sebaldi romaanile „Austerlitz”

Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi

W. G. Sebald (18.mai 1944 – 14.detsember 2001) oli üks säravaimaid tänapäeva Saksa kirjanikke. Ta oli tunnustatud akadeemik, keda teatakse kõige paremini tema romaanide järgi, kuid ta on kirjutanud ka luulet, artikleid ja reisikirju. Eesti keeles on ilmunud kõik tema neli romaani – „Saturni rõngad”, „Peapööritus. „Tunded”, „Väljarändajad” ja minu arvustatav „Austerlitz”, mis jäi ka tema viimaseks teoseks.

„Austerlitz” on romaan juut Jacques Austerlitzist, kes saadetakse nelja-aastasena natsi-Saksamaa võimutsemise ajal Prahast Inglismaale. Poiss lapsendatakse Walesi kalvinistliku abielupaari poolt, talle antakse uus nimi ja identiteet, mälestused Prahast, juudijuurtest ja lapsepõlvest kaovad kuhugi poisi hingesügavustesse. Pime teadmatus looritab tema elukäiku, Austerlitz ei kuulu kuhugi ja ta tunneb, et on määratud igavesse üksindusse ja üksildusse, ajavoolu, mis tuleb sisustada lugemise, kirjutamise ja Euroopa arhitektuuri uurimisega. Kui tuleb ilmsiks tema juudipäritolu, hakkab ta üle kivide ja kändude otsima oma juuri. Tšehhoslovakkias leiab ta oma endise lapsehoidja ja vanemate lähedase sõbra, kes heidab natuke valgust Austerlitzis valitsevale pimedusele.

Sebaldi stiil on ääretult tihe. Väljamõeldis vaheldub tihedalt pikitud huvitavate faktidega, ühes lauses võib sisalduda asjaolusid täiesti erinevatest aegadest, inimestest. Üks lause oli näiteks seitse lehekülge pikk. See asjaolu muutis teose lugemisse sisse minemise alguses natuke keeruliseks, aga kui sain Sebaldi rütmile pihta, ei saanud enam pidama, kogu see tihe vool tundus oma kerges kunstlikkuses loomulik, nii pidigi see raamat kirjutatama. Sebald aga halastab lugejale ja aeg-ajalt ilmuvad meie ette must-valged fotod, kergelt irreaalsed, mis aga annab ainult juurde teose üleüldisele nostalgilisusele ja melanhooliale. Teoses puuduvad lõigud ja otsekõne, mis tekitab meelevaldse kirjutamise tunde, aga kõik need faktid, hämmastavad faktid, näitavad ainult Sebaldi geniaalsust: kas talle tõesti kirjutamise voolus meenuvad säärased asjad? Nii autori, kui tema tegelase mõtlemine on väga avatud ja lendlev.

Sebaldi romaan, ja üldse tema looming, käsitleb teemasid nagu mälu, aeg, tsivilisatsiooni allakäik läbi peategelase Teise maailmasõja aegse ja järgse trauma. Austerlitz, kes jutustab oma elulugu sõbrale, kellega kohtus Antwerpenis, on terve elu tundnud ootamatuid ja haaramatuid nostalgiahooge, mis viitavad sellele, mida ta on alati alla surunud ja unustada püüdnud; eriti just vaksalites, suletud uste ees, tühjadel tänavatel, arhitektuuri häbiplekkide ja suurteoste läheduses. Vahepeal näeb ta hallutsionatsioone möödunud aegadest, tänavatel sõidavad temast mööda kaarikutes istuvad 19.sajandi daamid, keegi härra kohendab silindrit enda hallis peas, sillutis muutub munakiviteeks. Tsiteerin Austerlitzi: „Tihti küsin ma endalt, kas kannatused ja valud, mis olid sinna aastasadade kestel kogunenud, saavad iial mööda, kas meie tee ei ristu ka praegu veel läbi hallide ja üle treppide minnes nende omadega.” Igalpool, kus Austerlitz käib, tunneb ta seda kannatust, mis tema jalge all oleval pinnal on tuntud. Kus on kannatatud, seal on alati valu. „..Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi”. Austerlitz piinleb lugude pärast, mis on sündinud, mida iial kirja ei panda, mida keegi ei tea, mis omavad nii suurt tähtsust, aga on kadunud, sest maailm tühjendab end ise läbi surma. „Tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses”.

Teine teema, mida Sebald mälu küsimuse kõrval käsitleb, on aeg. Raamatu üsna alguses on oluline sümbol vaksalis reisjate peade kohal trooniv kell. See juhib meid, selle järgi me tegutseme, elame, magame; ja samas on see lihtsalt inimese üks kunstlikemaid väljamõeldisi. Austerlitz, kellel pole elu jooksul mitte ühtegi kella olnud, räägib kerge kibeda huumoriga selle ülemuseks tehtud illusiooni meelevaldsusest, võrreldes omaenda telje ümber keerleva planeedi järgi juhindumist võrdväärseks kalkulatsiooniga, mis lähtuks puude kasvamisest või paekivi lagunemisest. Ta on ka sügavalt järele mõelnud kuulsa antiikfilosoofi Herakleitose metafoorile: „Ühte samasse jõkke astume ja ei astu”. Austerlitz arutleb: „Nagu me teame, on iga jõgi paratamatult kahest küljest piiratud. Mis aga oleksid sedaviisi nähtuna aja kaldad? Millised oleksid tema erilised omadused, mis vastaksid näiteks vee omadele, mis on vedel, üsna raske ja läbipaistev? Mil moel erineksid asjad, mis on aega kastetud, neist, mida aeg pole kunagi puudutanud? Mis tähendab see, et valguse ja pimeduse tunde nähakse ühes ja samas ringis? Miks seisab aeg mõnes paigas igavesti paigal ning teises paigas annab minna ja lendab käkaskaela? Kas ei võiks öelda, et aeg pole aastasadade aastatuhandete kestel ise üheaegne olnud?”. Ehk võrdub aja püsimatus vee vedelusega, inimesele ajaga kaela riputatud raskemeelsus vee raskusega, olemasolematus aga vee läbipaistvusega?

Austerlitzi lugu ei ole ilmselt ainus omataoline maailmasõjajärgses Euroopas. See on kohutava reaalsuse käes muljutud inimese lugu. Lugedes vasardas mu alateadvuses kogu aeg meelespea – E. N. Lorenzi determineeritud kaos. See meteoroloog lükkas ümber sajandeid püsinud arusaama, et universumi olek on mineviku mõju ja tuleviku põhjus. Ta mõistis, et imeväike asi võib universumi kulgu muuta. Liblikas võib valla päästa tornaado. Mis on see liblikas, mis on valla päästnud genotsiidi ja küüditamise?


www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Hind: 16,00 EUR

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Emily Jane Brontë, Vihurimäe,
Eesti Raamat, 1974, hind: 4,00 eurot

Alain-Fournier, Minu sõber suur Meaulnes. Europeia sari,
Perioodika, 1996, hind: 5,00 eurot

Miguel de Cervantes Saavedra, Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast II,
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, hind: 5,00 eurot

Jaroslav Hašek, Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil,
Eesti Raamat, 1975, hind: 23,00 eurot

Karel Čapek, Aedniku aasta,
AED, 1996, hind: 14,00 eurot

Jens Peter Jacobsen, Proua Marie Grubbe,
Eesti Raamat, 1996, hind: 3,00 eurot

Oscar Wilde, Dorian Gray portree,
Eesti Raamat, 1972, hind: 10,00 eurot

Eduard von Keyserling, Õhtused majad (jutustus). Klassikalised lood,
Eesti Raamat, 1989, hind: 7,00 eurot

Horace Walpole, Otranto loss,
Eesti Raamat, 2008, hind: 8,00 eurot

Hermann Hesse, Stepihunt,
Kupar, 1993, hind: 8,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 7187 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!