Teema: Ilukirjandus: eesti kirjandus
Pealkiri: Yuppiejumal
Autor(id): Kaur Kender
Kujundaja: Indre Suur


Kirjastus: Täht
Linn: Tallinn
Aasta: 1999
Originaalkeel:
ISBN: 9985607333
Lehekülgi: 120

Seisukord: normaalses korras kasutatud raamat

Mõõdud: 150 × 217 mm
Suurus: tavaformaat, kõva köide

Sisu:
Oodatud uus romaan pärast Kenderi edukat debüüti «Iseseisvuspäevaga». Tegevuskeskkonnaks kohalik reklaamimaailm. Haarav tegevus, mõnus keelekasutus.

Märksõnad:
eesti ilukirjandus
romaanid

---------------------------------------------

Arvustus meie kirjandusblogist:

Arvustus Kaur Kenderi romaanile „Yuppiejumal“
BEIBI, BEIBI, MA OLEN SUUR AHV


Ilmselt pole Kaur Kenderit vajalik kuigi palju tutvustada. Skandaalne nagu ta on, teavad tema nime kõik eestlased, ilmselt on enamusel sellest mässavast ärimehest ka oma arvamus, isegi kui tema võrdlemisi mahukas looming on lugemata. Kender on staar. Kender on vihatud ja jumaldatud. Ma pole päris kindel, kui paljud teda õigetel põhjustel fännavad. Samuti pole ma kindel, kas teda vihatakse õigetel põhjustel.

Ise astusin ka praegu ämbrisse – peaksin kirjutama arvustust „Yuppiejumalale“, aga hakkasin kohe hoopis analüüsima Kenderit ennast. Vahi seda pagana meediat, isegi kirjandushuvilise tähelepanu on niivõrd palju mõjutanud, et arvustaja ei suuda teost autorist eraldada. Okei, pole mõtet heituda. „Yuppiejumal“ on romaan reklaamimaailmast. Tegelikult ikka Adama loomisest ja paradiisist pagendamisest. Väga raske on seda lühikest ja mõjusat romaani kokku võtta, 21. sajandi kirjandusele omaselt pole sellel klassikalise romaani ülesehitust. igikestev kulminatsioon, seda lugedes on tõesti kogu aeg tunne nagu oleks ora p.....s. Kenderi looming on suur tervik, mida eraldiseisvana on väga raske arvustada, veel raskem eraldada autorist. Elin Sütiste on kirjutanud: „Näib, et lisaks neile on tekkinud veel üks, kõiki eelmisi hõlmav tekst pealkirjaga "Kender". Vaadeldes Kenderi-teksti ja Kenderi kirjutatud tekstide suhet võib öelda, et see on nagu hermeneutiline ring: kõiki tekste mõtestatakse osaliselt nende autori kaudu ja autorit (ehk Kenderit kui teksti) mõistetakse osaliselt tekstide kaudu. Kender kui tekst ei ole tegelik inimene, vaid meedias loodav ettekujutus temast, tekst, millel on teatavad tunnused ja funktsioon.“ Staarimõõtu kirjanike traagika.

Metatekst. See on oluline mõiste „Yuppiejumalat“ lugedes, see peab kogu aeg meeles olema. Siis tuleb sügavus lihtsamini esile. See peab olema meeles täpselt nii nagu Rait Avestik kunagi Mati Unti analüüsides Sirbis kirjutas: „ Metatekst kui metakeelne tekst on teisele tekstile suunatud tekst, tekst teksti kohta. Tähtis on, kuidas võõras tekst on analüüsitavasse teksti lülitatud, mitte aga tema seosed algtekstiga. Teistest tekstidest lähtuvas tekstiloomeanalüüsis saab oluliseks mitte võõraste tekstide kasutamise konstateerimine ja nende mõjude otsimine teksti struktuuris, s.t mitte algtähendus, vaid tähendus teises tekstis ja uue lugeja jaoks.“ Rõhutan veelkord – tähendus teises tekstis. „Yuppiejumalas“ tuletab lugejale loomingu astmelisust meelde Pet Shop Boys: „“Ma räägin sulle ära. Kõik. Kuidas kõik käib. Nii, kõigepealt on vanad tekstid. Piibel. [...] On ka teised vanad tekstid. Neid loevad teadlased. Freud, Jung, Eco, kes iganes. Nemad saavad sealt inspiratsiooni ja kirjutavad oma tekstid. Vanad tekstid on kõrgkultuur. Suudad jälgida? Freud ja Jung on kaasaegne kultuur. Ka kõrge. [...] Nende tekste loen mina. Minusugused. Meie saame sealt inspiratsiooni ja kirjutame oma tekstid. [...] Seega, kogu liikumine käib ülevalt alla. Pühad ja vanad tekstid, aste alla, kaasaegsed tekstid, veel aste alla, popkultuur, veel aste alla, reklaam. Alt üles liikuda ei saa. See on selline laenamiste ahel.“ Mõtle, milline siiras kergendus valdas „South Parki“ tegelast Buttersit osas „Simpsons did it“, kui ta sai lõpuks aru, et midagi täiesti uut ei saagi luua. Armas laenamiste ahel. Armas Butters. Armas suur ahv.
Jah, Kenderi looming on tulvil fantaasiaküllast vägivalda ja julmust, okseleajavaid tegelasi ja nende vihaleajavaid tegemisi, tooreid seksistseene, provotseerivat raha-raha-raha ülistamist, selliseid jooma- ja narksipidusid, et pärast lugemist on endal ka pohmell ja ahastus. Aga see pole kaugeltki kõik. Kardan, et paljudele, kes teda üha uuesti ja uuesti loevad, meeldib ta just nende ülaltoodud külgedele pärast. Kardan, et Kenderi mõttesügavus kaob paljude tema fännide jaoks parmule lõuksi andmise ja kokaiini tõmbamise intensiivsuse alla ära. Mingi vastik päss loeb Kenderit ja mõtleb, jah, jah, õige, kurat, homme tõmban ka kellegi läbi, see on kuradi lihtne ja siis lähen jooma, vahet pole; ja oodates sellised kohti, libiido ja vägivaldsus mõtteselguse hävitanud, ei loeta päriselt. Ei loeta seda, kuidas Kender analüüsib täpselt neid samu suuri teemasid, mida terve kirjanduslugu alati ja igavesti. Sellest on hirmus kahju, sest ilmselt lollikarjale mõtteid pähe panna ongi võimalik ainult sel viisil kirjutades, tänapäevases keeles. Ja siis teisel pool on vanakooli pirtsutavad värsimõõtu ja poeetilist võrdlust hindavad esteedid, kes põlgavad Kenderit eelpool loetletud põhjustel ja ei märka oma vihapimeduses, et härral on head ideed, mitte ainult kepp ja papp, ta mõtleb inimesele, mõtleb jumalale, tõele, kunstile, armastusele. Aga kes seda ikka märkab, kui kangialuses antakse suitsu nuruvale parmule ülbelt molli ja koheldakse naisi nagu neid Kenderi raamatutes koheldakse. Kurat seda teab, paljud Kenderi tegelikult läbi hammustanud on. Ega ma endas ka kuigi kindel pole.

Hakkasin teda hiljaaegu lugema, kunagi ammu keskkoolis lugesin muidugi ka ühtteist, aga tollal olin liiga tundlik maailmavalutaja, et suuta maadelda tundliku maailmavallutajaga. Lugesin „Ebanormaalset“. Mõtlesin, hmm, mitte ei saa aru, on nagu rahajumaldav meesšovinist ja nagu pole ka (sest minu jaoks polnud ka miski enam endine, kui tutvusin Schiele joonistustega). Läksin raamatukokku ja võtsin veel hunniku Kednerit, sest ei saa olla arvamusteta, peab aru saama, häirib, kui aru ei saa, kõik räägivad ja mina võrdlemisi intelligentne inimene ei saa siis aru. Nüüd on loetud vist mingi viis romaani, võib-olla rohkem, see polegi oluline, sest need on tegelikult üksteisest lahutamatud, loetud on terve rida arvamuslugusid, nihilist.fm kirjutised ja artiklid Kenderist. Ikka päriselt aru ei saa, aga selles olen veendunud, et ta pole see kohutav maniakk ja korruptant ja pervert, kellena teda kujutatakse, ta on üleinimlikele asjadele mõtlev (muu hulgas) ja suurte kultuuriliste teadmistega kirjanik. Ja see, et ma ikka veel päriselt aru ei saa, on täiesti normaalne. Miski oluline pole must-valge ja nii selge, et saaks panna suured sildid kaela ja öelda, vot, see on see ja see on see, kõiges tuleb kahelda ja ise mõelda, kogu aeg ja mitte kunagi vastuse variante lukku panna, sest iial ei tea, mis uued asjaolud ja küsimused tekivad. Ärge sildistage, raisk.

Kender on kirjanik, see on olulisim. Vahet pole see Sirbi-skandaal, keda huvitab, ainult ajakirjanikke ja kuivikutest kultuuritegelasi huvitab, olge inimesed! Vahet pole see lapsporno skandaal, ainult kollasest ajakirjandusest emotsioone saavaid inimesi huvitab! Lubasin endale, et sellest ei kirjuta, aga ei saa – maailmakirjandus puudutab alati ja igavesti vähemal või rohkemal määral teemasid, mis on vastuvõetamatud, tabud, muu hulgas ka pedofiiliat. Kui Kenderile juba debüütromaani eest anname kultuurkapitali proosapreemia ja nimetame teda kirjanikuks, miks siis ei saa nüüd tema „pedofiilseid ja pornograafilisi“ tekste pidada loominguks? Lapsporno levitamine – hahaahahha! Okei, see teema on nii ära nämmutatud, et mul hakkas praegu oma sõnade pärast halb. Provokatsioon! See on faking provokatsioon (2013.aasta Eesti õigekeelsussõnaraamat - provotseeriv tegu, pettõhutus, väljakutse)! Okei, aitab. Aa, siiski ei aita, Kenderi tekst nihilist.fm’ist – „“tapke mind ära või võtke mind nagu ma olen, sest mina ei muutu”. Nii ütles Marquis de Sade oma vangistajatele ja tagakiusajatele 18. sajandil. Ja nii ütlen mina üle kahesaja aasta hiljem teile. Kultuurilised kretiinid ja kirjanduslikud idioodid arvavad samamoodi nagu siis, et kirjandus peab olema moraliseeriv, moralistlik, moraalne. Ei pea. Kirjandus tegeleb ka kõige jälgimaga, mis inimhinges, südames, kehas, käitumises leida. Ja see on ülim tumedaim humanism. Mis tegeleb asjadega, mida mõistusega võtta ei saa.“

Kenderi lugemismaratoni ajal mõlkus mul kogu aeg meeles King Kong. See on vist päris hea võrdlus sellele, kuidas mina Kenderisse suhtun – laamendav, lõhkuv, intensiivne, suur inimesi värisema panev ahv, kes ronib mööda pilvelõhkujat (Paabeli torni ehk?) üles hoides õrnalt peos armastust, naist, seda, millest ta hoolib. Väga suur üldistus, aga.. mulle tundub nii.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll

Hind: 8,00 EUR

Otsing autori järgi:

Maimu Berg, Eia Uus, Toomas Verrev, Andrei Hvostov, Justin Petrone, Peeter Helme, Mai Loog, Jan Beltrán, Peeter Sauter, Armin Kõomägi, Kadri Kõusaar, Jüri Pino, Kaur Kender, Aita Kivi, Alan Adojaan, Ingrid Margus, Vello Vikerkaar, Margus Karu, Öö. 18 tumedat lugu Eesti autoritelt,
Kogu Lugu, 2013, hind: 16,00 eurot

Kaur Kender, Yuppiejumal,
EKSA, 2007, hind: 7,00 eurot

Kaur Kender, Comeback,
Eesti Keele Sihtasutus, 2010, hind: 11,00 eurot

Kaur Kender, Iseseisvuspäev. Eesti lugu,
Eesti Päevaleht, 2009, hind: 10,00 eurot

Каур Кендер / Kaur Kender, День независимости: когда Эстония еще не была пограничным государством (Iseseisvuspäev),
Kirjandus - Ühine Keel, 2003, hind: 6,00 eurot

Kaur Kender, Ebanormaalne,
Eesti Keele Sihtasutus, 2007, hind: 13,00 eurot

Taavi Eelmaa ja Kaur Kender, Kadunud sõbra juhtum. Kaurita (kahepoolne raamat),
ZA/UM, 2014, hind: 12,00 eurot

Kaur Kender, Ebanormaalne,
Eesti Keele Sihtasutus, 2000, hind: 8,00 eurot

Kaur Kender, Check out,
Pegasus, 2001

Kaur Kender, Pangapettus,
Pegasus, 2002

Kaur Kender, Iseseisvuspäev (romaan),
Eesti Keele Sihtasutus, 2000

Teema Ilukirjandus alla viimati lisatud:

Mati Unt, Tipa-tapa VI. Tartu VIII keskkooli almanahh,
1963, hind: 17,00 eurot

Tara McCarthy. Toimetanud Jana Kuremägi, Armastus meid lahutab,
Ersen, 2006, hind: 6,00 eurot

Jackie Collins, Võimalused I-II,
Ersen, 1999, hind: 8,00 eurot

Robert Asprin, Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga,
Festart, 2004, hind: 8,00 eurot

Pascale Noa Bercovitch, Delfiini naeratus,
Tormikiri, 2002, hind: 5,00 eurot

Walter Scott, Quentin Durward,
Olion, 1998, hind: 8,00 eurot

Steve Berry, Romanovite ettekuulutus,
Ersen, 2007, hind: 5,00 eurot

Karen Robards, Senaatori naine,
Ersen, 2001, hind: 6,00 eurot

Jetta Sachs-Collignon, Isabella dEste. Renessansi särav täht. Ajalooline romaan,
Kunst, 1999, hind: 5,00 eurot

Cindy Holbrook, Toimetanud: Marissa Milano, Kadunud kosilased,
Odamees, 2002, hind: 6,00 eurot



Ilukirjandus all on 23700 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!