Teema:
Pealkiri: Kristlus ja fundamentalism
Autor(id): Wolfgang Beinert

Kirjastus: Johannes Esto Ühing
Linn:
Aasta: 2002
Originaalkeel:
Tõlkija: Liina Puust
ISBN: 9789985876312
Lehekülgi: 88
Sari: IHS taskuraamat

Seisukord:
Suurus: pehmes köites

Sisu:
Selle raamatu teemaks on fundamentalism kristluses. Kristlik kuulutus on valmis dialoogiks, see hoiab alal oma traditsiooni ja oskab ka teiste juures näha edasiviivat tõde. Fundamentalistlik kuulutus sarnaneb monoloogiga, see oskab vaid jutlustada, kuid ei suuda vestelda. Fundamentaalne ja fundamentalistlik (Katkend raamatust) Olgu väike anekdoot meile asja käsitlemisel abiks. See pärineb Herodotoselt (surn. 425-420 eKr.), kreeka historiograafia autorilt ja «ajaloo isalt». Tema suurteos «Historia» kirjeldab värvikalt tolleaegse maailma maid ja rahvaid. Leppimatult, aga ühtlasi mõistvalt annab ta hinnangu kõrgkultuuridele ja algelistele kogukondadele. Tema kolmandas raamatus on järgmised mõtted: «Kui kõigil maailma rahvastel kästaks kõigi kommete hulgast välja valida sobivaimad, siis selguks pärast põhjalikumat uuringut, et iga rahvas on siiski eelistanud oma tavasid. Niivõrd tugev on iga rahva veendumus, et tema eluviis on parim.» Herodotos tõendab seda näitega: «Kui Dareios oli kuningas, siis laskis ta kord kõik kreeklased oma lähikonnast enese juurde kutsuda ja küsis neilt, kui suure tasu eest oleksid nad nõus ära sööma oma isade laibad. Nood vastasid, et ei teeks seda mitte mingi hinna eest. Siis kutsus Dareios india kalatier`id, kes söövad vanemate laipu, ja küsis neilt kreeklaste juuresolekul -- kasutades tõlgi abi --, mis hinna eest nemad oma surnud isad põletaksid. Indialased karjatasid ja palusid tal tungivalt mitte lausuda selliseid jumalavallatuid sõnu.» Mõlemad rahvad, keda kuningas mõneti omapärase huumoriga küsitleb, on aga ühel nõul selles, et surnud vanemaid peab ülimalt austama. Niisamuti mõtleme meie kaks ja pool aastatuhandet hiljem. See on elementaarse humaansuse alus, mis sai alguse inimese inimeseks saamisega ning mida on sellest saati järgitud. Aga kuidas seda teha? Siin lähevad arvamused lahku: põletada ütlevad kreeklased, sest sel nii usaldatakse surnud kehad taeva hoolde; ära süüa ütlevad kalatier`id, sest nii süüakse vanemad endasse (kõige otsesemas mõttes) ja hoitakse nad alles; maha matta ütlevad pea kõik kristlased, sest nii saab mullaks, mis mullast on võetud. Rahulikult kaalutledes peab ütlema, et põhimõtteliselt on kõik kolm arvamust õigustatud: põhieesmärk on sama. Kuid kreeklased, indialased ja ka kristlased ei ole võimelised rahulikult järele mõtlema. Teistsugune mõtteviis on neile talumatu: «iga rahvas», ütleb Herodotos eksimatult, «on veendunud selles, et tema eluviis on parim» -- ja ka ainuõige, kui lubate lisada. Sellelt, kes fundamentalismile vastu astub, küsitakse sageli, kas ta siis arvab, et vundamenti ei peagi olema. Kas siis maailmavaade või religioon ei pea toetuma ainuõigetele, igavesti kehtivatele ja kõiki eluavaldusi normeerivatele printsiipidele, lausetele, reeglitele, dogmadele, arusaamadele ja eluvormidele, mida ei ole võimalik tagasi lükata? Fundamentalist jääb selle juurde ja eitab igasugust suhtelisust. Kui maailmas on kõigel ühesugune väärtus, väidab ta vastu, kas siis mitte pole kõik ükspuha? Keegi ei kahtlegi selles! Ent probleem on hoopis mujal. See ilmneb, kui konkreetselt küsida, missugused on ühiskonna, riigi, kultuuri või religiooni kandvad ja ainuõiged alused. Herodotose anekdoodis toetuvad mõlemad inimrühmad samale inimlik-religioossele vundamendile: surnud esivanemaid peab austama. Kuid nad esinevad fundamentalistidena, väites nüri kindlameelsusega, et ainu&

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Teema alla viimati lisatud:



all on 0 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!