Teema: Keel ja kirjandus
Pealkiri: Keelekaitsja 8. Eesti Keele Kaitse Ãœhingu kogumik
Autor(id): Koostanud Priit Põhjala

Kirjastus: Eesti Keele Kaitse Ãœhing
Linn: Tartu
Aasta: 2008
Originaalkeel:
ISBN: 14067439
Lehekülgi: 115

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 148 × 225 mm
Suurus: tavaformaadist pisut suuremas formaadis, pehmete kaantega

Sisu:
RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL 160

Numbri avavad kaks üldisemat arutlust.
Mureliku alatooniga räägib eesti keelest Indrek Treufeldt. Ta leiab, et keel, nagu ka meedia loodud reaalsus, on sotsiaalne, kokkuleppeline fenomen. Keel on kokkulepe, millest kinnipidamine ei nõua suurt pingutust, küll aga tahtmist. Euroopa Liidu ametliku keele staatus on eesti keele võimalus – võimalus püsida ja areneda. Kas eestlased oskavad ja tahavad seda võimalust kasutada?
«Peame olema nõus kasutama oma emakeelt – see kõlab üsna jaburalt. Aga oht keelele võib lähtuda hoopis ootamatust suunast. Sel aastal siirdus mitu tuhat Eesti gümnaasiumilõpetajat välismaale õppima. Iseenesest on see ju tore! Aga arutlegem teistpidi: kui mingil momendil tekkib kahtlus, kas Eestis on üldse mõtet kõrgharidust omandada, kui enamik gümnaasiumilõpetajatest mõtleb just nõnda, siis pole enam vajadust kõiki asju eesti keeles väljendada. Kui kaob kõrgharidus, siis kaob ühel hetkel ka gümnaasiumiharidus ja nii edasi.
Euroopa Liit on andnud eesti keelele väga erilise võimaluse. Meie keel on üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Kõik Euroopa Kohtu otsused tõlgitakse eesti keelde.»

Jaan Kaplinski kirjutisest «Keelekaitse – mida, kuidas milleks?» selgub, et keelekaitse ei saa lähtuda ainult õigekeelsussõnaraamatu normingutest ja kildkondlikest ettekirjutustest. Senisest hoopis enam tuleks lähtuda elavast eesti keelest ning keelekorraldajad ja elava keele uurijad peaksid tegema koostööd, mis on siiani olnud peaaegu olematu. «Igatahes tunnen, et mul on õigus oma emakeelele, mida usun tundvat. Emakeelele, mis praegu vajab kaitset kroonukeele poole kiskuva ametliku keele eest.
Ning õigus protestida nende vastu, kes seda emakeelt üsna kahtlase ideoloogia alusel muudavad ja remondivad. Minu meelest peaks keelekorraldus lähtuma emakeele seaduspärasustest, olgu need semantilised või foneetilised. Peaks lähtuma inimeste keelekasutuse põhjalikust uurimisest, mille põhjal siis võiks teha järeldusi sellest, mis läheb ja mis ei lähe mitte. Paraku elavad keelekorraldajad ja elava keele uurijad senini ilmselt väga erinevates maailmades. Oleks kena, kui need maailmad teineteist leiaksid.»
Eksamikirjandist
Keeleõppealased artiklid on seotud abiturientide eksamikirjandi saatusega. Tartu Karlova Gümnaasiumi abiturient Kätriin Kade kirjutab eksamikirjandi kaotamisest õpilase, Reet Vääri aga õppejõu pilguga.
Kätriin Kade märgib: «Õpilased pole katsejänesed, kelle peal eksperimente teha. Peamine küsimus, mis mind kirjandi asendamises eesti keele eksamiga huvitab, on see, kes uuendustest kasu lõikavad. Õpilased need ilmselgelt pole, sest eksamimaht oleks praegusest kolm korda suurem ning ülesehitus kordades keerulisem. Vaevalt et ka õpetajad ...
Praeguse eksamivariandi puhul on õpilasel võimalus eksamiks korralikult ette valmistuda sõltuvalt endale meelepärastest valdkondadest. Minu meelest ongi küpsuskirjandi juures üks parimaid tahke see, et õpilasel on võimalus keskenduda just neile valdkondadele, mis teda kõige enam huvitavad. Seega pean fakti, et abiturient võib kirjandit kirjutada just sel teemal, milles ta iseend kõige kodusemalt tunneb, väga inimlikuks.
Mulle tundub, et kogu selles eksamireformimise tuhinas on ära unustatud, mis on lõpukirjandi eesmärk. 12 aasta jooksul peaks iga õpilane lisaks teoreetilistele teadmistele omandama ka oskuse ennast korralikult väljendada ning arutleda oluliste probleemide üle. Pole ju ilmaasjata kirjandi nimetus küpsuskirjand. See näitab õpilase valmisolekut tulevaseks eluks ning oskust öelda sõna sekka vähemalt tema enda jaoks olulisi valdkondi puudutavatel teemadel.»
Artiklitest «Eesti keel – veel avastamata maa» ja «Eesti keel minu elus» saame teada, mida tähendab eesti keel kahe tuntud inimese jaoks: kirjanik Contra ja teadlane Tõnu Viik räägivad enda suhetest oma emakeelega.
Nõuanded ja keelepoliitika
Viis artiklit on nõuandlikumat laadi.

Hind: 4,00 EUR

Teema Kultuur alla viimati lisatud:

Koostanud Aili Kalavus ja Mare Müürsepp, Kui Arno isaga koolimajja jõudis... Oskar Lutsu «Kevade» kommenteeritud kooliväljaanne,
Ilo, 2007, hind: 14,00 eurot

Tamara Habicht, Eesti saun,
Valgus, 1972, hind: 15,00 eurot

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund, Faktitäius,
Tänapäev, 2018, hind: 20,00 eurot

Villem Grünthal-Ridala, Tõu küsimus. Eesti Mõttelugu nr. 119,
Kirjastus Ilmamaa, 2014, hind: 11,00 eurot

Villem Ernits, Noorpõlve ideaalid,
Ilmamaa kirjastus OÜ, 2013, hind: 10,00 eurot

Edgar Kant. Koostanud ja järelsõna: Ott Kurs, Linnad ja maastikud,
Ilmamaa, 1999, hind: 7,00 eurot

Aleksander Aspel. Koostanud Külliki Vulf, Kirjad Pariisist,
Ilmamaa, 2000, hind: 9,00 eurot

Mihkel Martna. Toimetanud: Siiri Ombler, Oma kodu,
Ilmamaa, 2014, hind: 10,00 eurot

Kristi Salve, Ãœleaedsed,
Ilmamaa, 2015, hind: 14,00 eurot

Ragnar Nurkse, Meie mees Rahvasteliidus,
Kirjastus Ilmamaa, 2017, hind: 17,00 eurot



Kultuur all on 4913 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!