Erik Schmidt, Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest, 1993 Perona

RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 096 AUTORI EESSÕNA Tahaksin käesoleva raamatu sissejuhatuses lühidalt valgustada selle eesmärki ja tekkelugu. Nimelt ei ole siin tegemist romaaniga, kus autor omaenda pea ja ettekujutuse järgi loob raamatu tegelased nii, et nad oma iseloomujoonte ja omadustega sobiksid intriigi raamistikku ja võimaldaksid selle elava ja huvitava edasiandmise. Kirjandus ei ole minu eriala, maali­kunstnikuna on mul alati pintsel paremini käes istunud kui sulepea. Pealegi leian, et jutud mu kodusaarest ja selle elanikest on iseenesest nii huvitavad ja põnevad, et nende ilustamine ja muutmine oleks suur ülekohus. Mõtlen vahel ennast julgustades, et kui tänapäeval nii paljud ilma vastava eelhariduseta 'loovad kunsti ja sellega turule tulevad, siis olgu ka minul lubatud üht-teist kirja panna - nii nagu ma vahel omaette pilli mängin, ilma et ma õieti oskaksin nooti lugeda... Valitseb ju. kunstis, kirjanduses ja muusikas see suur vabadus, et igaüks võib teha ja öelda seda, mida ta tahab. Mis minusse puutub, siis on siin tegemist peamiselt teatud võla tasumisega. Kõigepealt kodumaale, kust noorpõlves lahkusin vähese maise varaga, kuid siiski jõuka inimesena, kui arvesse võtta rahvuslikku omapära, kultuuri ja päritud elutarkust. Teine võlg on kodusaarele, mille elanikud mu noorust rikastasid isikliku omapäraga ja suulise traditsiooni abil edasi antud juttudega kalapüükidest, lootsimistest ja laevahukkudest, siis kui veel ei olnud võimalik nupu peale vajutades täita elutuba teleseriaalide põnevuste ja õudustega. Sellepärast ei saanudki minu raamatust romaan, vaid lihtne kirjeldus kodusaarest ja selle inimestest, mu esivanematest, perekonnaliikmetest ja sugulastest, lähedas­test ja kaugetest naabritest, läbielatud ja kuuldud sündmustest. Püüan kirjeldada kõike nii, nagu seda mulle on jutustatud ja lasen inimesi esile kerkida, nagu nad tegelikult olid,heade ja vahel halbade omadustega, rõõmus ja kurvastuses, kuid alati nii, et ma võiksin neile häbi tundmata silma vaadata, kui nad veel elus oleksid. Kõige enam võlgnen ma oma vanematele, kes oma eeskuju ja sirge olemisega püüdsid minust kasvatada ristiinimest - ülesanne, mis neile alati k

Raamatu autoriks on Erik Schmidt kasutatud raamatud pealkirjaga Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest on raamat kirjastuselt Perona aastast 1993

mille on kirjutanud Erik Schmidt antud 1993 aasta raamat Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest on Erik Schmidt oluline teos, kasutatud raamatute hulgas. Siin saad osta uusi ja kasutatud raamatuid veebipoest vanaraamat.ee vaata ka uute ja vanade raamatute nimistut Erik Schmidt, Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest vanaraamat.ee raamatupood Erik Schmidt, Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest
vaata plaate reklaam
Raamatu otsing
raamatRaamat "Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest",
teema: Eesti ajalugu

Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest
Pealkiri: Tormised teekonnad. Jutud ühe põlise Naissaare perekonna elamustest
Autor(id): Erik Schmidt

Kirjastus: Perona
Linn: Pärnu
Aasta: 1993
Originaalkeel:

ISBN:
Lehekülgi: 224


Seisukord: normaalses korras raamat
Mõõdud: 145 × 195 mm
Suurus: tavaformaadis pehmete kaantega


Sisu:
RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 096

AUTORI EESSÕNA

Tahaksin käesoleva raamatu sissejuhatuses lühidalt valgustada selle eesmärki ja tekkelugu. Nimelt ei ole siin tegemist romaaniga, kus autor omaenda pea ja ettekujutuse järgi loob raamatu tegelased nii, et nad oma iseloomujoonte ja omadustega sobiksid intriigi raamistikku ja võimaldaksid selle elava ja huvitava edasiandmise. Kirjandus ei ole minu eriala, maali­kunstnikuna on mul alati pintsel paremini käes istunud kui sulepea. Pealegi leian, et jutud mu kodusaarest ja selle elanikest on iseenesest nii huvitavad ja põnevad, et nende ilustamine ja muutmine oleks suur ülekohus.

Mõtlen vahel ennast julgustades, et kui tänapäeval nii paljud ilma vastava eelhariduseta 'loovad" kunsti ja sellega turule tulevad, siis olgu ka minul lubatud üht-teist kirja panna - nii nagu ma vahel omaette pilli mängin, ilma et ma õieti oskaksin nooti lugeda... Valitseb ju. kunstis, kirjanduses ja muusikas see suur vabadus, et igaüks võib teha ja öelda seda, mida ta tahab.

Mis minusse puutub, siis on siin tegemist peamiselt teatud võla tasumisega. Kõigepealt kodumaale, kust noorpõlves lahkusin vähese maise varaga, kuid siiski jõuka inimesena, kui arvesse võtta rahvuslikku omapära, kultuuri ja päritud elutarkust.

Teine võlg on kodusaarele, mille elanikud mu noorust rikastasid isikliku omapäraga ja suulise traditsiooni abil edasi antud juttudega kalapüükidest, lootsimistest ja laevahukkudest, siis kui veel ei olnud võimalik nupu peale vajutades täita elutuba teleseriaalide põnevuste ja õudustega. Sellepärast ei saanudki minu raamatust romaan, vaid lihtne kirjeldus kodusaarest ja selle inimestest, mu esivanematest, perekonnaliikmetest ja sugulastest, lähedas­test ja kaugetest naabritest, läbielatud ja kuuldud sündmustest. Püüan kirjeldada kõike nii, nagu seda mulle on jutustatud ja lasen inimesi esile kerkida, nagu nad tegelikult olid,heade ja vahel halbade omadustega, rõõmus ja kurvastuses, kuid alati nii, et ma võiksin neile häbi tundmata silma vaadata, kui nad veel elus oleksid.

Kõige enam võlgnen ma oma vanematele, kes oma eeskuju ja sirge olemisega püüdsid minust kasvatada ristiinimest - ülesanne, mis neile alati kerge ei olnud. Eriti suurt tänu võlgnen emale selle materjali eest, mida ma selles raamatus olen käsutanud. Temaga oli nimelt nii, et kuigi ta oli pärit Narva-Jõesuust ja oli seal elanud oma esimesed 23 eluaastat, jätsid järgmised 18 aastat Naissaarel - kus ta kõdunes saare eluga ja õppis kiiresti selgeks köhaliku rootsi keele - temasse niivõrd sügava mulje, et mälestused "vanast kõdust" Naissaarel jäid talle kuidagi elavamaks kui igapäevane elu 30 aasta jooksul Rootsis paguluses.

Nii hakkas ema aastate jooksul kirja panema seda, mis talle endale meelde tuli ja kõike, millest juttu oli siis, kui vanad naissaarlased koos olles oma kodukohast rääkisid. Vanaduspäevil, kui uni alati ei tahtnud tulla, võis ta kesköösiti isa vaevata, et "kuule nüüd, August, räägi mulle sellest, kuidas see oli, kui te Mihkliga Jaapanis geisamajas käisite" või midagi muud sellesar­nast. Isa oli vähese jutuga ja ta vastas tihti vastumeelselt, kärsitult ja porisedes, sest tema meelest ei olnud nendest seiklustest, hädaohtudest ja läbielamistest põhjust pikemat juttu teha. Kuulusid need ju tema ameti juurde ja olid sellega ainult ettetulevad sündmused igapäevases elus.

Ema pani aga kirja kõik, tihti esimesele paberilipikule, mis talle kätte juhtus, kas eesti või rootsi keeles, nii, kuidas omavaheline jutt käis, vahete­vahel siin-seal mõne venekeelse sõna või saksakeelse tsitaadiga. Nii jäi mulle pärast vanemate surma paks patakas üleskirjutatud mälestusi ja elu-olu kirjeldusi Naissaarest mitme põlve jooksul, laevasõitudest maailmameredel tsaariajal, Esimeses maailmasõjas, revolutsiooni, Vabadussõja, vabariikluse ja Teise maailmasõja ajal. Alguses ei olnud kõigel sellel otsa ega äärt, sest kõik oli läbisegi ja juhtus, et mõnda juhtumit oli kirj ei datud mitu korda. Alles mitu aastat hiljem, kui olin kõik selle jõudnud korrastada ja katalogiseerida, selgus, ethoidsin oma käte vahel väärtuslikke ajaloolisi andmeid selle väikese ühiskonna kohta, millest koosnes minu kodusaar.

Soov Naissaare kohta midagi kirjutada oli kerkinud juba esimestel pagu­lusaastatel, kui selgus, et see omapäranekakskeelne ühiskond Tallinnakülje all oli alatiseks oma juurtega üles kistud ja üle maailma laiali puistatud. Kuid kuidas oleks võimalik sedajäädvustada? Kust pealehakata? Saarel elades olid kõik usinasti nakkis oma igapäevase tegevusega. Ei olnud kedagi, kel oleks aega olnud või kes oleks võimeline olnud uurima saare vanemat ajalugu. Ükski saare elanik ei teadnud näiteks, mis ajast pärinesid Vallimäed, Lõu-nakülas asuv vana tähekujuline muldkants. Rahvasuu andmetes esinesid suured lüngad ja nii jäigi kirjutamise kavatsusest vaid ilus mõte...

Aastate jooksul muutus aga olukord. Vanad ürikud ja dokumendid said pikapeale kättesaadavateks. Kaugemast aja-ja asukohaperspektiivist näh­tuna sai väike saar Soome lahe suudmes uue tähtsuse. Araabia geograaf al-Idrisi nimetas Tallinna Qualuwani nime all esimest korda 1154. aastal. Kuid juba eelneval sajandi l kirjeldas Bremeni munk Adam oma 1070.-80. aastatest pärinevas kroonikas Naissaart ladinakeelse nimega Terra Feminarum (Naiste Maa) järgnevalt:

"Niisiis elavat nendel Balti mere kallastel amatsoonid seal, kus praegu asub Naiste Maa. Öeldakse, et need saavat armastusvilja mereveest. Teised teavad rääkida, et nad jäävad rasedaks juhuslikkude kaupmeeste või vangidega, keda oma juures hoidsid, või koletistega, kellest sealkandis puudust ei ole. Ja seda leian ka mina enam usutavana. Kui nad siis sünnitavad, saavad meessoost lastest nn. koerapead, naissoost lastest aga kõige kaunimad näitsikud. Need elavad koos ja hoiduvad meestega läbikäi­misest ja löövad neid isegi tagasi mehistes võitlustes juhul, kui nad nendega kohtuvad. Koerapead on aga olevused, kellel pead rinnal asuvad. Venemaal näeb neid tihti vangidena ja nad räägivad haukuva häälega."

Huvi pakub siinjuures saare nimi Naiste Maa, kuna eestikeelne nimi Naissaar esineb trükis alles kuus ja pool sajandit hiljem, 1734. aastal. Oma rootsikeelse nimega Nargöö, Nargheden, Nargen jt. esineb saar laevateede kirjeldustešlS. sajandil, ja et saart külastasid viikingite laevad, seda tõenda­vad meie pere kartulimaast leitud viikingiaegsed ehted. Aastal 1297 keelas Taani kuningas Erik Menved metsa raiumise saarel, kuna seda loeti tähtsaks meremärgiks. Arvatavasti pärineb Taani Kuninga Pargi nime all tuntud maa-ala saare idaküljel samast ajast.

Alates 13. sajandist kuulus Naissaar Tallinna raele, riigistati aga rootslaste poolt 1698. aastal. Eesti reduktsioonikomisjoni andmetel elasid sel aastal Naissaare 9 talus järgmised talupojad: Isac Eskelzon, Karwase Mart, Hans Ewert, Purritze Mart, Uustallo Andres, Kerisze Mart, Hilpe Elas, Hilpe Mart ja saare läänepoolsele kaldale hiljuti elama asunud KorweThomas. Kokkuoli saarel 20 täiskasvanud meest, 5 hobust, 11 härga ja 18 lehma.

1700. aastast pärineva'1 ™i:~9Vaardil Rootsi Sõjaarhiivis on märgitud Korwe Thomase elukoht, samuti kabelid saare lõunaosas ja põhjatipul ning patarei ja veevõtukoht lõunakaldal. Need kolm puuraketega kaevu olid alles kuni Teise ilmasõjani, samuti vanakivisilla riismed nende otseses läheduses keset Lõunaküla sadamat.

Andmed puuduvad selle*kohta, kas saare elanikkond kannatas 1709. aastal puhkenud katku all. Küll on aga nüüd teada, et Naissaarele hakati 1727. aastal Peeter Suure käsul ehitama uut tähekujulist muldkantsi ja et eraisikud 1734. aastal saarelt välja saadeti.

Naissaart hakati uuesti asustama 25.06.1748. aastal keiserliku käsu kohaselt, mille alusel vennad Stephan ja Hans Hoeman said ülesandeks saarele elama asuda, et sealset metsa valvata ja abiks olla kroonu ja teistele laevadele. Tallinna Mihkli koguduse matusteraamatus on sisse kantud, et vana rootsi tragun Stephan Oman maeti Kalamaja käimistu kabelis 14. veebruaril 1764. aastal 93 aasta vanuses.

Suuline traditsioon teab rääkida, et Naissaar olevat siis olnud inimestest tühi ja laastatud, et püsti ei seisnud ühtegi elamut, mille tõttu esimesed asukad olid sunnitud talve üle elama maa sisse kaevatud koobastes. Nende koobaste varemeid võis näha veel iseseisvuse ajal Lõunaküla idapoolses osas asuva maaselja kaldaveerus, mida tunti Simlauku nime all. Nimi pärineb nähtavasti venekeelsest sõnast zemlja (maa). Koopad olid osalt maa sisse kaevatud ja käetud puutüvede, sambla, mulla ja mätastega.

1695.-97. aasta viljaikalduse, katku ja Põhjasõja tõttu oli Eesti kaotanud 2/3 oma elanikkonnast. Vene vägede ülemjuhataja kindral Sermetjev võis tsaari ees hoobelda, et maal oli kõik vaikne, kuna "Narvast Riiani pole enam kuulda kuke kiremist või koerahaukumist". Soome pinnal käis aga sõda edasi Rootsi ja Vene vägede vahel, mis põhjustas teatud põgenemist sõjakeerisest ja sisserändu Eestis tühjaksjäänud maa-aladele. Nii ongi tänapäeva nais-saarlased.tosinapõliseperekonnajäreltulijad, suures enamuses soome-rootsi või rootsi päritoluga, ja sealt algab ka minu perekonna elulugu.

Teadmised nende esimeste põlvede kohta varieerusid Naissaare elanike hulgas. Mõnes perekonnas hoiti alal mõnda vana ürikut ja tunti esiisade nimesid seitsme põlve jooksul kuni esimeste asukateni. Teistes peredes piirdus esivanemate tundmine ainult 3 - 4 põlveni ja pahatihti olid needki andmed rajatud sellele, mida vanad inimesed teadsid rääkida. Suulises traditsioonis esinesid aga tihti lüngad ja ebatäpsused. Pealegi oli huvi suurem nende tüüpide vastu, kes millegagi olid hakkama saanud, nii et noorelt surnud lapsed ja vallaliseks jäänud peretütred ununesid kiiresti. Puudusid ka andmed sünniaastate kohta, mis tekitas teatud segadust siis, kui ühes perekonnas esines sama eesnimi 3 - 4 põlve järgemööda. Need andmed olid heal juhul kirjas kas Pühavaimu, Jaani või Mihkli koguduses Tallinnas, kuid need kirikuraamatud olid peaaegu kättesaamatud Naissaare elanikele, eriti mis puutub vanemate põlvede inimestesse.

Alles viimastel aastatel, kui Naissaare hingeloendid Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis Tartus on saanud kättesaadavaks, on avanenud võimalus koostada dokumenteeritud andmetele rajatud genealoogilisi tabeleid. Esime­ses, 1782. aasta protokollis on kirjas 56 hinge. Järgnevates loendites nimetatakse neid "freie Leute" või "freie Schweden", tähendab vabad in­imesed või vabad rootslased. Nende põliste perekondade kaardistamine on võimaldanud tihti keeruliste sugulussidemete lahtiarutamist, kus vahel kahel perekonnal võis olla sama perekonnanimi, ilma et nad omavahel olnuks sugulased. See võimaldas ka pilku heita teatud sotsiaalsetele oludele, nagu laste arv perekondades ja surevus noores eas, kasulaste võtmine, teenijate ja sulaste pidamine, sisse- ja väljaränne, elanikkonna juurdekasv ja mõne perekonna väljasuremine.

Tähtsaks teguriks naissaarlaste elus oli esialgne kohustus laevade abista­miseks, millest ajajooksul arenes saare perekondadele lootsimise ainuõigus, miskestis kuni vabariikluse algusaastateni. Lootsimine tähendas sularaha ja aitas sellega kaasa üldise majandusliku heaolu tõstmisele. Kuid selle kõrval oli lootsimisel suur sotsiaalne tähtsus. Saare elanikud ei olnud kunagi kuulunud ühegi mõisa alla, mille tõttu nad ei olnud omal nahal tunda saanud mujal Eestis valitsevat päris- ja teoorjust. Nad ei harinud maad peamiselt seetõttu, et maapind polnud selleks soodne, kuid ka sel põhjusel, et see oleks nende vabadust piiranud.

Kokkupuutumine laevade võõrast rahvusest juhtkonnaliikmetega tõstis meeste enesetunnet ja sellega ühenduses tekkis tarvidus võõrkeelte tundmi­seks. On silmapaistev, et minu vanaisa, lihtne Naissaare kalur, kes suri enam kui saja aasta eest, valdas sõnas ja kirjas nelja keelt.

Käesoleva sajandi alguses sõitsid sajast Naissaar e noorukist välislaevades 40, kellest 11 said oma hariduse merekoolis. 1890. aastast kehtiv Naissaare lootside seadus.hoolitses ka selle eest, et lootsimise sissetulekutest makstaks abiraha nendele, kes olid sattunud majanduslikult täbarasse olukorda, tähelepanu vääriv varajane sotsiaalne ühisabi!

Üldhariduse tõstmiseks aitas kaasa 1875. aastal asutatud rootsikeelne algkool, mis muidugi avaldas suurt mõju rootsi keele kui koduse keele alalhoidmisele. On märkimisväärne, et see leidis aset kuni meie päevadeni, sest eestikeelne algkool hakkas tegutsema alles 1925. aastal.

Ei tohiks olla mingit kahtlust selles, et elamistingimused Naissaarel, eriti enne Esimest ilmasõda, olid soodsamad kui mujal, et see mõjutas elanike iseloomu ja käitumist, et saare elu-olu selle tõttu tunduvalt erines mujal Põhja-Eestis valitsevast olukorrast ja oma ainulaadsuse tõttu vajab jäädvus­tamist.

Olles sellega vähendanud oma võlakoormat, on järel veel üks põhjus, mis motiveerib nende ridade paberile panemist. Nimelt pärineb tuntud stellaar-optik Bernhard Schmidt Naissaarelt. Tema elukäik oli raske ja traagiline. Oma viimastel eluaastatel sai ta Saksamaal küünilise ekspluateerimise ohvriks. Kui tema leiutised pärast surma talle maailmakuulsuse tõid, oli loomulik, et tema vahekorda oma ülemustega püüti kirjeldada hoopis teises, soodsamas valguses. Oma tagasihoidliku ja enesessetõmbunud iseloomu tõttu tundsid tema kaasaegsed teda ainult kaudselt, ja nii on temast aastate jooksul saanud legendaarne kuju, mis tihti ei ole täielikult tõetruu. Enamus liialdusi on heatahtlikud ja tulenevad üksnes soovist teha seda isikut, kellest nii vähe oli teada, kuidagi üldsusele elavamaks.

Hoopis vastupidine on aga lugu hiljuti kodumaal ilmunud biograafilise romaaniga, kus seda läbi aegade kõige kuulsamat Eestist pärinevat teadlast ja tema sügavalt usklikke vanemaid on kirjeldatud halvustavalt ja alandavalt ja kus aset leidnud sündmused enamuses koosnevad puhtalt väljamõeldis­test, millel vähe on ühist sellega, mis tõesti olnud.

Selle eessõna alguses viitan vabadusele kunstis ja kirjanduses. Kurb ja piinlik on, kui seda vabadust käsutatakse kellegi mustamiseks, kes enam ei ole võimeline ennast kaitsma, näiliselt selle eesmärgiga, et midagi suure mehe kuulsusest ka autorile külge jääks. Ma ei püüa siin kedagi puhtaks pesta. Bernhard Schmidti suhtes ei ole see vajalik, ja mis tema biograafilise romaani autorisse puutub, siis ei ole see võimalik.

Püüan ainut valgustada Bernhard Schmidti elu nii, nagu see tegelikult oli: temalapsepõlve,nagusedamäletasmuisa,temapikkaviibimistvanemateko-dus, nagu seda mäletas mu ema, tema viimaseid eluaastaid ja traagilist surma, nagu see nüüd selgub temast järele jäänud paberitest, midakaua aega saladuses hoiti, ja minu enda uurimistest Hamburgi Tähetorni Schmidti-muuseumis käesoleva aasta algul.

Nii on siis lõpuks kogu vajalik materjal koos ja sellega ühenduses kerkivad jälle esile needsamad vanad ja vaevavad küsimused: kuidas seda kõike mahutada kähe kääne vahele? Kuidas hoida koos kõiki neid inimesi ja juhtumisi nii erinevates paikades ja erinevatel aegadel, ilma et see jutt kuidagi üle servade maha ei niriseks?

Leidsin, et kõige õigem oleks ehk kõike paberile panna nii, nagu oleks see nähtud mu ema silmadega. Oli ju tema selle suure vaeva nägija, ja pealegi, kuna ta mujalt pärines, siis pani ehk tema tähele mõndagi, mis kohalikule elanikule oli igapäevane ja mis seetõttu jäi kähe silma vahele.

Lõpuks jääb ainult loota, et mu kirjaviis on lugejale arusaadav. Oli ju mu põhjaranna kõdune keel iseenesest sõnaaher ja nukiline. Kolmekümne viie aasta jooksul ainsa eestlasena ühel Vahemere saarel elades on see veelgi mõnevõrra rooste läinud - kuid mis sinna parata?

Erik Schmidt
"Ca'n Barret"
Paima de Mallorca
19.09.1991

Märksõnad:
Schmidt, Bernhard, 1879-1935
Schmidt, perekond
astronoomid
perekonnad
elukäik
Naissaar
Harjumaa
kodulugu
navigatsioon
ajalugu
dokumentaalkirjandus
jutustused

Hind: 25,00 EUR
Otsing autori järgi:

Andres Herkel. Toimetanud: Kristina Schmidt, Vene mõistatus, Ilmamaa, 2007, hind: 15,00 eurot
Anne Ormisson ja Eberhard Schmidt, Sünnist puberteedini. Lapsed ja nende tervisehäired, Medicina, 2002, hind: 12,00 eurot
Annie M. G. Schmidt, Viplala lood (2. osa), Eesti Raamat, 1983, hind: 5,50 eurot
Diether Schmidt, Hans Jüchser, Henschelverlag, Kunst und Gesellschaft, 1978, hind: 4,00 eurot
Eduard Schmidt, Kõrgema hariduse areng Nõukogude Eestis, Valgus, 1971, hind: 8,00 eurot
Erik Schmidt, Minu onu Bernhard Schmidt, Ilmamaa, 2002, hind: 11,00 eurot
Erik Schmidt, Tuultest tõugatud. Romaan, Eesti Raamat, 1999, hind: 5,50 eurot
Erik Schmidt, Päevapilte Hispaaniast, Eesti Raamat, 2004, hind: 18,00 eurot
H. V. Dahl, J. Felsberg, H. T., J. F., J. L[aks], L. Kask, J. Kaups, K. Kaups, J. Klaanmann, D. H. Matson, J. Mitt, A. Podin, T. Saarmann, M. Schmidt, A. R. Schiewe, Andres Tetermann [mälestusteos], E.B.K. Selts, 1926, hind: 8,00 eurot
Hans A. F. Schmidt, Sowjetische Flugzeuge, Transpress, 1971, hind: 15,00 eurot
Herausgeben von: Diether Schmidt, Pablo Picasso, Henschelverlag Kunst und Gesellschaft, 1970, hind: 4,00 eurot
Joël Schmidt, Constantinus Suure mälestused. Ajalooline romaan, Kunst, 2000, hind: 8,00 eurot
Walter Schmidt, Taschenwörterbuch Englisch-Deutsch, Veb Verlag Enzyklopädie, 1962, hind: 3,00 eurot
Teema Eesti ajalugu alla viimati lisatud:

Koostanud: Ilmar Vananurm, Mu Setomaa, Setomaa Valdade Liit, 2002, hind: 10,00 eurot
H. Gustavson, Meditsiin Tallinnas 19. sajandist kuni 1917. a., Valgus, 1979, hind: 7,50 eurot
Tiiu Pukk, Toomas Abel. Toimetanud Karmen Almers, Milvi Männik, Häädemeeste läbi aegade..., Häädemeeste Muuseum, 2009, hind: 8,00 eurot
Heino Arumäe, Võitlus Balti liidu loomise ümber 1919-1925, Eesti Raamat, 1983, hind: 7,00 eurot
Tiit Madisson, Riigipööraja märkmik. Täieline vabariik ilma viigileheta, Tiit Madisson, 1999, hind: 13,00 eurot
Arnold Nugis, Oleg Poletajev, Kodumaa tiibadel, Eesti Raamat, 1987, hind: 7,00 eurot
Jaan Tamm, Restauraatorid vanas Tallinnas, Perioodika, 1984, hind: 2,30 eurot
Peaministrid. Eesti Vabariigi poliitiline lähiajalugu + CD-d, Akadeemia Nord, 2007, hind: 11,00 eurot
Järvamaa teede lugu II, Järva Teedevalitsus, 2001, hind: 7,00 eurot
Vello Mäss, Muistsed laevad, iidsed paadid, Horisont, 1996, hind: 21,00 eurot
Koostanud Juhan Kahk ja Elem Treier, Mahtra sõda, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, hind: 6,00 eurot
Paul Vihalemm, Eesti kodanlus imperialistide teenistuses 1917-1920, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, hind: 15,00 eurot
Kas tunned maad. Teatmik Eesti NSV matkajaile ning kodu-uurijaile, Eesti Raamat, 1965, hind: 5,00 eurot
Andres Adamson, 1242. Müüti murdes, Argo, 2013, hind: 8,00 eurot
Rein Zobel, Tallinna keskaegsed kindlustused, Valgus, 1980, hind: 13,00 eurot
Heino Gustavson, 100 aastat Liviko sünnist, 1998, hind: 15,00 eurot
Boris Georgi Tamm ja Boris Lvov Tamm, Tallinna Polütehniline Instituut, Perioodika, 1986, hind: 4,00 eurot
Džafar Mamedov, Eestlased Aserbaidžaanis. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, Eesti Aserbaidžaani Ajaloosidemete Teaduskeskus, 2011, hind: 5,00 eurot
Mare Kask, Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Maalehe Raamat, 2002, hind: 5,00 eurot
Eduard Laaman, koostanud Hando Runnel, Iseseisvuse tunnid, Ilmamaa, 2010, hind: 9,00 eurot
Arnold Koop, Tartu University 350, Perioodika, 1982, hind: 3,50 eurot
koostanud Peeter Raidla; toimetaja Aira Peterson, Koidula kooli lugu I. 1733-1980, Pärnu Koidula Gümnaasium, 2009, hind: 15,00 eurot
Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227, Olion, 1990, hind: 9,00 eurot
Tunne Kelam. Eluloointervjuu. Valik artikleid ja esinemisi, SE & JS, 1999, hind: 7,50 eurot
Toomas Kümmel, Isamaa rüüstajad. Dokumentaaluurimus suurimast pangaröövist tänapäeva-Eestis, T. Kümmel, 2004, hind: 9,00 eurot


Teema Eesti ajalugu all on 2438 raamatut, vaata täielikku loendit lähemalt selle lingi kaudu!

Vanaraamat  |   E-post   |   © vanaraamat, Biblio OÜ, 2008-2019 |   Biblio OÜ Lai valik uusi ja kasutatud raamatuid, noote ja vinüülplaate Tlf:(372) 734 1901