Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri Klõpsa siia , et näha täielikku loendit! Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat. ee
Müügil 35782 raamatut
Otsi raamatut
Vaikimisi pealkirjadest ja autorite nimedest,
otsi lisaks ka muudelt väljadelt (aeglasem).
Ostukorv

Ostukorv on tühi

Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Äraspidi
Autor(id): Joris-Karl Huysmans
Kujundaja: Andres Tali


Kirjastus: Koolibri
Linn: Tallinn
Aasta: 2013
Originaalkeel: prantsuse keel
Tõlkija: Leena Tomasberg
ISBN: 9789985031414
Lehekülgi: 216
Sari: Ajavaim

Seisukord: raamatukogust mahakantud eksemplar, muidu normaalses korras raamat

Mõõdud: 150 × 220 mm
Suurus: tavaformaat, kõva köide

Sisu:
Prantsuse dekadentsi peateos (1884), fin de siècle’i meeleolu suurepärane hümn esitab loo eraklikust esteedist, kes mõnuleb esoteerilises kunstis, jälestab kodanlikku ühiskonda, jumaldab kõike kunstlikku ning ihkab uusi tundeid ja pahelisi naudinguid. Huysmans lõi selle teosega otsustavalt lahku seni viljeldud naturalismist. „Äraspidi“ on vahetult mõjutanud Oscar Wilde’i „Dorian Gray portreed“.

Originaali pealkiri: A rebours

Märksõnad:
prantsuse ilukirjandus
romaanid

Sari: Ajavaim

----------------------------------------------

Raamatuarvustus meie kirjandusblogist:

Arvustus Joris-Karl Huysmansi romaanile „Äraspidi”

Ka elu võib olla kunstiteos

Joris-Karl Huysmans, kodanikunimega Charles-Marie-Georges Huysmans oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse väga tunnustatud Prantsuse kirjanik. Tema esimesed teosed olid suuresti mõjutatud naturalistide suurkuju Emil Zolast. Mingil hetkel ei suutnud ta enam naturalistide külm-vaatleva kirjutamisstiiliga leppida ja avastab enda jaoks dekadentsi. Tema töödes on tunda suurt Schopenhaueri mõju, teostes on lootusetuse ja pessimismi hõngu, samuti tugevat estetismi. Elu lõpu poole muutuvad tema teosed religioosseteks, ta on loonud omapärase suhte konservatiivsete katoliiklastega, keda Huysmansi teoste kahemõttelisus pahandab.

„Äraspidi” on tema dekadentsi perioodi tippteos, seda on nimetatud ka dekadentsi piibliks. Peategelane on aristokraadisuguvõsa viimane võsu Jean Des Esseintes, kes ongi raamatu narratiiv. Sest tõesti, kui ma nüüd mõtlen, kuidas teost paari lausega kokku võtta, siis ma ei oskagi suurt midagi öelda. Elas kord üks maailma viimaseid aristokraate, kes ei pidanud raha pärast muretsema. Ta elas Pariisis, käis bordellides, mekkis kalleid likööre ja luges peeneid raamatuid, kuid ühel päeval tüdines ta sellest ära. Linn oli pettumus, sinna ei saanud ta jääda, nii ostis ta suure maamaja, mille ta viimse detailini ise kujundas, et nautida eraklust, esteetilist eraklust. Seal ta luges oma raamatuid, vaatas kalleid maale, kasvatas lilli, mõtles religioonile. Ühel päeval jäi ta aga väga haigeks ja arst käskis tal linna tagasi kolida ja seal elas ta oma elupäevade lõpuni. The end.

„Äraspidi” on teos, millel polegi pinget loovat narratiivi vaja. See on teos rafineeritud maitsega lugejale. Ilmselt on see kõikidest maailmale tuntud romaanidest enim lõhnadele, helidele ja maitsetele pühendunud teos. Kõik need kirjeldused on ise romaani kandvaks jõuks, kunstlikult mingi narratiiv sinna vahele toppida oleks olnud täiesti mõttetu, sest siis jälgiks lugeja lugu, mitte seda, mis on selles teoses oluline. Ja olulisim on äärmusliku dekadendi kirjeldamine. Romaanis on terved peatükid pühendatud näiteks Des Esseintesi raamaturiiulitele, tema luksuslikule alkoholikogule, kilpkonnale, kelle kilbi ta lasi kullata ja seejärel vääriskividega kaunistada, tema valdavalt sümbolistlike kunstnike maalidele ja gravüüridele, troopiliste taimede kollektsioonile ja nõnda kuni lõpuni välja.

Joris-Karl Huysmans oli kirglik kunsti- ja kirjanduskriitik ja mulle tundub, et umbes pool „Äraspidi” mahust ongi tegelikult dekadentlik kriitika ja kiitus. Ühes peatükis, mis on pühendatud peategelase väärtuslikule raamatukogule, avaldabki kirjanik (või siis peategelane – ei tea täpselt, kust nendevaheline joon läheb) kas kiitust või kriitikat ladinakeelsetele teostele, näiteks Vergiliuse kohta kirjutab ta nii:”Õrn Vergilius näiteks, keda koolipapad kutsusid Mantova luigeks, kahtlemata seetõttu, et ta polnud selles linnas sündinud, oli tema (peategelase Des Essientesi – arvustaja märkus) meelest kõige hullem filister, kõige kitsarinnalisem targutaja, keda antiik on eales sünnitanud; tema klanitud ja üleslöödud karjused, kes valavad kordamööda üksteisele kaela pangede kaupa mõttetarku ja jääkülmi värsse, tema Orpheus, keda ta võrdleb pisarais ööbikuga, tema Aristaeus, kes töinab mesilaste pärast, tema Aeneas, ebamäärane ja laialivalguv tegelane, kes liigub nagu puunukk, nagu varjuteatri kuju poeemi lotendava ja halvasti võitud vahapaberi taga, ärritas teda”. Minu meelest äärmiselt teravmeelne ja erudeeritud kriitika, mille Huysmans on pannud lugema inimese, kes tahab ainult lugu ja tegelasi. See on kunstikriitika kogumik, mis on peidetud romaani sisse. Või vastupidi?

Kõik see, mida Des Esseintes kas sallib või ei salli, vastab kõige puhtakujulisema dekadendi maitsele. Dekadents oli/on reageering romantismile, dekadents hõlmab endas sümbolismi, pessimismi, nihilismi ja ehk kõige enam estetismi. Dekadents põlgas ära romantismi ja sellest tulenevalt hakkas ihaldama kõike kunstlikku ja tehtut. Näiteks Des Esseintes otsustas ühel päeval, et läheb Londonisse, lasi pakkida kõik asjad ja ütles teenijale, et ta võib tagasi tulla kahe kuu, poole aasta või mõne aasta pärast. Rongijaamas satub ta inglaslikku pubisse, kus sööb väga britiliku õhtusöögi ja loputab selle alla inglise bitteriga, kuuleb töölisi rääkimas inglise keelt ja otsustab, et on juba Londonit näinud ja naaseb samal päeval tagasi oma eraklasse. See episood on lihtsalt nii naiivselt dekadentlik, et teisiti ei saa, kui naeratama peab. Nagu tõlkija oma järelsõnas ütleb, on Des Esseintes „(dekadentsi) kirjanduslik koondkuju, dekadentsi idee kehastaja, kes igas oma valikus ja otsuses väljendab õhus olevat langusmeeleolu.”

Des Esseintes on oma aja suhtes väga pessimistlik: „Allakäinud aadel oli põrmu varisenud, aristokraatia vaimunõtrusse või sopamülkasse vajunud. Ta hääbus juhmistuvates järeltulijates, kelle võimed iga sugupõlvega kängusid ja mandusid gorilla instinktideks.” Ja „See saamahimu sügelus, kasuahnuse kihelus oli kandunud ka tollesse teise klassi, mis visalt aadli turjal elas, kleerusesse. Kloostrid olid muutunud rohu- ja liköörivabrikuiks.” „Äri oli vallutanud kloostrid, kus koraaliraamatute asemel lebasid pultidel arveraamatud”. Des Esseintes ei suuda taluda ühiskonnas toimuvaid muutusi, tema on ikka aristokraat, teenija on ikka teenija ja naine lihtsalt ema või lits. Ta on sündimisega hiljaks jäänud. Ja nõnda mõtlesid ka dekadendid – reaalsus ei kõlba kuskile. Ja nagu inimesed tänapäeval, kel pole vaja kuigi palju muretseda proosaliste asjade pärast nagu kust saada õhtusöögiks lihatükike või kuidas saaks üürimaksmist edasi lükata, mõtles ka Des Esseintes nagu Schopenhauer: „Inimese elu kõigub nagu pendel valu ja igavuse vahel”.

Des Esseintes, nagu kõik dekadendid, ei harmoniseeru ühiskonnaga, nad ei saa teha seda, mida neilt nõutakse, ega olla see, mida neilt oodatakse. Ta on individualist, kes eraldubki sellest hälbinud ühiskonnast, et toita üksnes enda meeli ja aistinguid ja naudinguid. Ta teeb enda elu kunstiteoseks ja on selle ainus publik, vaataja, tunnistaja, nagu iga kunstnik seda tahab, tema publik on tema ise, ta poseerib ja peenutseb endale. Baudelaire’i, kes on Des Esseintesi võib isegi öelda jumalus, loodud dändi deviis on „elada ja surra peegli ees”. Des Esseintes on dändi. Dekadentlik dändi. Ja just see dekadentlik languseihalus, tüdimus, küllastatus ei saagi lasta Des Esseintesil olla kunstnik rohkematele silmapaaridele, sest kui kõik lõppeb, pole mõtet ka midagi edasiviivat luua. Tuleb kõigele selg pöörata, et olla kooskõlas oma ideedega.

See on üks väikese looga imeilus teos, põimitud tihedate epiteetide, võrdluste ja ilukõnega, kus saab lugeda asjatundlikku kriitikat nii kunstile, muusikale, kirjandusele, religioonile, siin on esseistikat, luulet, proosaluulet ja vastupidi. Lugedes saame paremini aru, mida õigupoolest kujutas endast 19. sajandi dekadent, kas me temaga samastume või mitte, polegi tegelikult oluline, teadmised ja kujutluspildid on olulised. Jah, tegemist on dekadendipiibliga (või käsiraamatuga).

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

Hind: 12,00 EUR
Otsing autori järgi:

Joris-Karl Huysmans, Äraspidi,
Koolibri, 2013

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Gertrude Stein. Toimetaja ja järelsõna: Malle Talvet, Alice B. Toklase autobiograafia,
Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008, hind: 11,00 eurot

Colette Davenat, Väljavalitu,
Eesti Raamat, 2000, hind: 9,00 eurot

Wolfgang Brenner, Adjutant,
Olion, 2004, hind: 5,00 eurot

Fjodor Dostojevski, Kuritöö ja karistus,
Eesti Raamat, 1987, hind: 15,00 eurot

Abraham B. Jehošua, Viis aastaaega,
Ilmamaa, 1995, hind: 9,00 eurot

Valev Mirtem (koostaja)/Ingvar Luhaäär, Armastus,
1999, hind: 8,00 eurot

Christian Kracht, 1979. Romaan,
Steamark, 2002, hind: 7,00 eurot

Zane Grey, Betty Zane,
Olion, 1996, hind: 7,00 eurot

Francis Scott Fitzgerald, Sume on öö,
Eesti Raamat, 1976, hind: 3,00 eurot

Erich Maria Remarque, Arc de Triomphe,
Eesti Raamat, 1975, hind: 3,50 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 5369 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!
Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat.ee
Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat.ee
Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat.ee
Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat.ee
Äraspidi, Joris-Karl Huysmans, Koolibri 2013 | vanaraamat.ee

Kasutatud raamatud
Alates 1999. aastast järjest täienenud raamatukataloog sisaldab täna üht Eesti kõige hoolikamalt valitud, sisukaimat kollektsiooni, mis pakub raamatusõpradele ehedaimat lugemisrõõmu.

Üle 35 000 väljaande
Kui tüüpilises raamatupoes on tavapäraselt müügil umbes 3000 raamatut, siis Vanaraamat pakub lugejaile suuremat valikut, sest müüme kasutatud raamatuid erinevatest kümnenditest.

Üheskoos lugejatega
Kataloogi täiendamisel oleme eelkõige lähtunud  huvipakkuvatest väljaannetest. Võimalik on raamatuid osta veebilehe kaudu ja plaan on pakkuda edaspidi veelgi lisaks võõrkeelset kirjandust.

Kontaktandmed
Biblio OÜ, reg.nr. 10598332,
Raamatupood: Riia 5, Tartu, 51010 Eesti
Veebikataloog: www.vanaraamat.ee
Kontakttelefon (+372) 7 341 901
E-mail: 


www.vanaraamat.ee © 2020 Biblio OÜ » Kasutatud raamatud