Milan Kundera, Surematus, 1995 Monokkel

Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes. Tõlgitud raamatust: Nesmertelnost Märksõnad: tšehhi ilukirjandus romaanid ------------------------------------------------------------ Arvustus meie kirjandusblogist: Looja lasi jalga Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“. Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi. Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses

Raamatu autoriks on Milan Kundera kasutatud raamatud pealkirjaga Surematus on raamat kirjastuselt Monokkel aastast 1995

mille on kirjutanud Milan Kundera antud 1995 aasta raamat Surematus on Milan Kundera oluline teos, kasutatud raamatute hulgas. Siin saad osta uusi ja kasutatud raamatuid veebipoest vanaraamat.ee vaata ka uute ja vanade raamatute nimistut Milan Kundera, Surematus vanaraamat.ee raamatupood Milan Kundera, Surematus
vaata plaate reklaam
Raamatu otsing
raamatRaamat "Surematus",
teema: Ilukirjandus: väliskirjandus

Surematus
Pealkiri: Surematus
Autor(id): Milan Kundera
Kujundaja: Ülle Meister

Kirjastus: Monokkel
Linn: Tallinn
Aasta: 1995
Originaalkeel: tšehhi keel
Tõlkija: Leo Metsar
ISBN: 9985540174
Lehekülgi: 380


Seisukord: kohati kulunud kaaned, esimesed lehed kohati lahtised, kaaned üle kiletatud, raamatukogu ja sealt mahakandmise tempel sees
Mõõdud: 143 × 214 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega


Sisu:
Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Tõlgitud raamatust: Nesmertelnost

Märksõnad:
tšehhi
ilukirjandus
romaanid

------------------------------------------------------------

Arvustus meie kirjandusblogist:

Looja lasi jalga


Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.

Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.

Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“ ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja vastupidi.

„Surematus“ algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest, ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud, iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“. Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi, võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on üldse mingisugune ’mina’?

Isegi meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist, siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.

See teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga, loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“ Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel. Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks – kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.

Veel üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks, et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi, tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun, mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)– „Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum, peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus, naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony doesn’t give a damn about messages!“.

Kokkuvõtteks ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti, traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast meie mängu objekt: teha temast mängukann.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Hind: 9,00 EUR
Otsing autori järgi:

Milan Kundera, Aeglus, Monokkel, 1998, hind: 12,00 eurot
Milan Kundera, Olemise talumatu kergus, Monokkel, 1992, hind: 14,00 eurot
Milan Kundera, Naljakad armastuslood. Kolm melanhoolset anekdooti, Perioodika, 1965, hind: 4,50 eurot
Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Джеральд Даррелл, Под пологом пьяного леса, Правда, 1988, hind: 4,00 eurot
Николай Чуковский, Водители фрегатов: книга о великих мореплавателях, Филин, 1994, hind: 4,00 eurot
э. успенский, Дядя Фёдор, пёс и кот, Мурманское книжное издательство, 1989, hind: 4,00 eurot
Jonathan Swift, Les Voyages de Gulliver, Presses de la Renaissance, 1971, hind: 9,00 eurot
Catherine Cookson, Tilly Trotter abielus, Varrak, 1998, hind: 13,00 eurot
Catherine Cookson, Tilly Trotter lesepõlves, Varrak, 1999, hind: 14,00 eurot
Catherine Cookson, Tilly Trotter, Varrak, 1997, hind: 13,00 eurot
Judith Michael, Kõik, mis sulle kuulub, Varrak, 1996, hind: 7,50 eurot
Carol Clewlow, Abielurikkumise käsiraamat naistele, Varrak, 1997, hind: 7,00 eurot
Fiona Neill, Noore ema pihtimused, Varrak, 2009, hind: 13,00 eurot
Olivia Goldsmith, Mahajäetud naiste klubi, Varrak, 1997, hind: 8,00 eurot
Patricia Scanlan, Korter 3b, Varrak, 1996, hind: 5,00 eurot
Judith Michael, Topeltmäng, Varrak, 1998, hind: 5,50 eurot
Jean Marsh, Eliotti moemaja, Varrak, 1998, hind: 6,00 eurot
Jilly Cooper, Rivaalid, Varrak, 1994, hind: 11,00 eurot
Mary Wesley, Paabulinnurakend, Varrak, 1996, hind: 3,00 eurot
Amy Tan, Õnnerõõmu Klubi, Varrak, 1996, hind: 5,50 eurot
Jilly Cooper, Ratsanikud, Varrak, 1998, hind: 9,00 eurot
Catherine Cookson, Haritud teenijatüdruk, Varrak, 1994, hind: 4,50 eurot
Howard Spring, Kaks armastajat tormis pagesid, Varrak, 1996, hind: 8,00 eurot
Leona Blair, Inglite poolel, Varrak, 1996, hind: 7,00 eurot
Elizabeth Shorten, Uus naine, Varrak, 1999, hind: 5,00 eurot
Helen Fielding, Bridget Jonesi päevik, Varrak, 1998, hind: 13,00 eurot
Daphne du Maurier, Rebecca, Varrak, 1993, hind: 6,00 eurot
Susan Isaacs, Peaaegu paradiis, Varrak, 1999, hind: 4,00 eurot


Teema Ilukirjandus: väliskirjandus all on 5040 raamatut, vaata täielikku loendit lähemalt selle lingi kaudu!

Vanaraamat  |   E-post   |   © vanaraamat, Biblio OÜ, 2008-2020 |   Biblio OÜ Lai valik uusi ja kasutatud raamatuid, noote ja vinüülplaate Tlf:(372) 734 1901